Palametsa pajatused: Mis mees oli Keila-Joa mõisnik A. von Beckendorff?

19. sajandil oli tsaaririigi aristokraatlikus avalikkuses Fallinime kandev paik Revali lähikonnas küllaltki teada-tuntud. Samal ajal kui Kegeli kohanimi pea täiesti tundmata. 20. sajandil, seda loomulikult Eesti mõõdetes, kujunes nende toponüümide tuntus vastupidiseks. Ilmselt võimukandjate soovil ja käsul ei tehtud neile igati mugavast Keila-Joa puhkerajoonist kuigi palju juttu. Ometi leidusid 1965. a ilmunud teatmikus „Kas tunned maad“ järgmised read: „Keila-Joa on meie põhjaranniku kaunimaid paiku. Siin langeb jõgi kuu meetri kõrguselt paeselt platoolt vahutades alla, voolates sügavas ja maaliliste kallastega orusmereni. Nii moodustub meeli haarav looduslik paik, üks huvitavamaid 19. saj. algul Eestis rajatutest.“

On teada, et Nikolai I soosik, balti saksa aadlik Alexander Benckendorff ostis Falli mõisa ja pargi 1827. aaastal rahahädas olnud Jakob Georg vob Bergilt. Lisaks veel naabruses olnud Meremõisa ja Käesalu mõisa, nii et talle kuulus Keila kihelkonna üks suuremaid maavaldusi. Uuel omanikul jätkus raha uhke mõisalossi ja kauni pargi rajamiseks. Endale pseudogooti stiili kasutamisega nime teinud arhitekti Hans (Andrei) Stackenschneideri kavandatud hoonete kompleks valmis juba 1833. aastal ja Benckendorffil oli kihk seda tsaarile esitleda, mis sai ka järgmise aasta maikuu lõpul teoks.

Kes oli siis Alexander Benckendorff (1783–1844, maetud Keila-Joa parki)? 1932. a ilmunud Eesti Entsüklopeedia märgib, et ta oli krahv, Vene kindral ja riigimees, pärit balti aadlist. Võttis osa sõdadest Napoleoni vastu, sai 1815 ratsaväekindraliks ja suurvürst Nikolai adjutandiks. 1825 etendas olulist osa dekabristide mässu mahasurumisel. 1826 määrati Benckendorff sandarmeeriva ja keisri kantselei kurikuulsa kolmanda osakonna juhatajaks. Sellena oli ta Nikolai I tagurliku poliitika innukaks toeks ja mõjutajaks, organiseerides laialdase ja keeruka poliitilise salaluure süsteemi. Omal alal kahtlemata võimekas ja kardetud ning vihatud tegelane, keda venelastest kolleegid pidasid ülemäära pedantseks ja seadusekuulekaks. Ei võtnud altkäemaksu ja mis veel hullem – ei lasknud teistelgi võtta, mis olnud juba ilmne ülepingutamine. Kaastöölistena eelistas slaavi laiale natuurile vastuvõetamatuid tähenärijaid – baltisakslasi.

Keiserliku kantselei III osakond koosnes viiest ekspeditsioonist, ühest avalikust ja kahest salaarhiivist, mis sisaldasid kompromiteerivat materjali paljude ametnike ja intelligentide kohta.

Ekspeditsioonide põhiülesanded olid:
1.– tsarismile ohtlike isikute ning organisatsioonide salajane jälgimine;
2.– usussektide ja valerahategijate jälgimine;
3.– välismaalased Vene riigis ja vene teisitimõtlejad välismaal;
4.– talurahva meeleolud ja rahutused, samuti ikaldustega kaasnevate näljamässude eest hoiatamine;
5.– trükiste, raamatute, ajalehtede ja ajakirjade tsensuur.

Alexander Benckendorff oli oma kõrgel ametikohal kokku ligi 18 aastat ja pälvis vanast kramplikult kinnihoidva tsaari täieliku usalduse ning tunnustuse. Selle üks avaldusi oli Benckendorffile 1832. aastal krahvitiitli andmine, mis innustas teda veelgi enam üles näitama truualamlikkust. Ja nii kutsuski ta keisrit uudistama äsjavalminud Schloss Falli kompleksi.