Palametsa pajatused: oli Keilaski oma hobupostijaam

Seda tsaariajal ja ajuti, aga ometi oli, kuigi peamised postimaanteed Keila kihelkonda vaid riivasid. Pärnu poole sõitmiseks valiti Jõgisoolt läbi viiv otsem tee senise Keila–Tuula ringi asemel. Paldiski suunas sai 1870. aastast sõita raudruunaga. Vajadus ühenduse pidamiseks Haapsaluga siiski säilis, kuid 1906. aastast veeresid sinnagi rongid. Ometi jäi ümbruskonda kohti, kuhu posthobustega pääses kõige paremini ligi. Maaliinide autobussid tulid ju alles 1920. aastate lõpupoole.

Loode-Eestit Tallinnaga ühendavate postimaanteede ja postijaamade asjus käis 18. sajandil vägikaikavedu kohalike mõisnike ning tsaariametnike vahel. Võimud tahtsid postikorralduse panna mõisate õlgadele. Rüütelkonnaks koondunud aadel oli aga jäigalt vastu – sellist teenust ei olevat kellelegi (kui ametnikud välja arvata) vaja. Haapsalu linn saadab niigi kord nädalas ratsakulleri Tallinna ja see mees tuleb postipaunaga täpselt kodulinna tagasi. Aadlikel endil ei sobi postitõllas loksuda. Neil tasuta hobutransport niigi oma mõisa tallidest võtta. Ja ööbida sai tee äärde jäävates mõisates, kus külalisi, kes pakkusid meeldivat vaheldust üksluisesse maaellu, võeti ikka lahke kostitusega vastu. Eriti kui nad tagasiteel tõid kaasa kubermangulinna uudiseid ja klatši.

Iseasi oli sõdade eel ja ajal, mil keskusel tuli sidet pidada rannikule paigutatud polkudega. Siis tuli rüütelkonnal järele anda ja nõustuda postitraktide ülalpidamisega. Pealegi kui kroonu rahaliselt toetas. Katariina II nõudis pidevat ühendust kubermangulinna ja kõigi kreisikeskuste vahel. 1783. a alustatud Tallinn–Haapsalu trass kujunes järgmiseks: 22 versta Revalist Kegelini, 20 versta Keilast Padisele, 29 versta Padiselt Seljakülasse ja lõpuks 26 versta sealt Haapsallu. Esialgu veeti vaid posti, 1798. aastast ka reisijaid. Vahepeal vedu katkes, Krimmi sõja aegu taastus. Nii nagu vajadus nõudis.

Keila hobupostijaam – peahoone koos avarate tallidega asus kirikuesise platsi servas. Hiljem ehitas sinna oma hoone Keila Ühispank, mille maja põles kahtlastel asjaoludel – kogu dokumentatsioon hävis, pank ise oli pankrotis – 1934. a maatasa. Veel samal aastal ehitas Harju Majandusühing ahervaremete kohale uued kivihooned. Avarate vitriinidega peakauplus kandis hiljem Tallinna nime ja lammutati 1993. a. Selle kõrval olnud laohoone asemele ehitati 1957. a kaubamaja, mis lammutati 2015. aastal.

Maarahvas postiteenuseid peaaegu ei kasutanud. Tähtsamad teated ja kutsed matustele, pulma või varrudele – sünnipäevade tähistamise kommet siis veel ei olnud – anti suusõnaliselt edasi enne või pärast pühapäevahommikust jumalateenistust. Kaugemal elavaid sugulasi teavitati sõna saatmisega. Posti nagu ei usaldatud – kas kiri jõuab üldse adressaadini? Kahtlane värk, sest postipoisid olid sageli vindised. Ja ons temal aega läkitus kohale toimetada? Ajapikku asi siiski paranes ja õpiti mõisatoas või postitalus tellitud ajalehtedel järel käima. Seitungite vahel võis peituda mõnigi intiimsema sisuga kri, mille saatmine läks moodi 19. aastasaja lõpust. Esialgu poetati neid teistele võimalikult märkamatult peost pihku pühapäeviti kiriku juures kokku saades. Hiljem hakati juba posti usaldama. Kroonu käskude, keeldude ja kutsete kättesaamisega ei olnud muret – neid toimetas kohale selleks ametisse seatud vallakasakas. Tavaliselt endine, nüüd siis erusoldat, kes nii kroonu armust väikest elatisraha teenis. „Kroonu onu“, nagu rahvas neid kirjakandjaid-käskjalgu kutsus.