Hiidlasel hing täis: „Egas see Klooga ainus raudteejaam
ole.“ Võttis jalad selga ja kõndis oma 10 kilomeetrit Tallinna
poole. Jõudis Keila jaama, läks kassa juurde ja küsis:
„Mis maksab pilet Tallinna?“

„30 senti, nagu ikka.“ Hiidlane ostab pileti ära, endal
hea meel, et kohe Kloogalt ei võtnud – oleks tervelt 10
sendiga vastu pükse saanud.

Tsaariajal olnud raudteel kõva kord, aga ka palju juhmust.
Ühe äsja valminud hästi pika ning sirge raudteelõigu
vastuvõtmisel pannud üks kohalik kõrgem ülemus
tähele, et midagi nagu ei klapi – kaugel eemal jooksevad
rööpad silmnähtavalt kokku. Kuidas rong saab üldse niisugust
teed mööda sõita? Selge ehitamise praak. Insenerid
seletasid küll, et tegelikult ei ole ju mingit kokkujooksmist.
See näib ainult nii ja seda nimetatakse teaduslikult
perspektiiviks. Ülemus kratsinud kukalt, siis leebunud,
ähvardanud näpuga ja lausunud: „Hea küll! Praegu ma
veel ettekannet teie praagi kohta ei tee. Aga kui tulevikus
veel perspektiiviga ehitate, siis...!“

Või selline „tõestisündinud“ lugu. Kõvale korrale vaatamata
esines raudteedel õige sageli õnnetusi. Ja ikka
kahe viimase vaguniga. Küll said need manööverdamisel
viga, küll jooksid pöörangutel rööbastelt maha. Kui vastavad
andmed esitati teedeministrile, otsustanud see kõrge
ametnik olukorra lahendada üheainsa ja õige radikaalse
käskkirjaga: „Alates 1. aprillist käsin kõigil tsaaririigi
raudteedel saata rongid teele ilma kahe viimase vagunita!“
Ja oligi jälle kord majas.

Tallinnas koolis käivad poisid – keskkooli siis Keilas ei
olnud – kogunesid vagunis ikka ühte kampa, kus käis kõva
anekdootide rääkimine. Ja muidugi ka vastastikune sõnaline
kerge nöökimine. Tänapäeval öeldaks – koolivägivald
verbaalsel kujul, sest füüsilise jõu kasutamist ei esinenud.
Meil polnud sellisest terminoloogiast õrna aimugi – ühed
sõbralikud Keila poisid kõik.