Meile, poisikestele, oli kits omamoodi mängukaaslane. Suvel sõi kodukrundil ketis olles rohtu, aga ka muud, mida talle suhu pistsime. Paberitükid ja paberossikonid kaasa arvatud. Seda ulakust tegin minagi, sest oli ju põnev vaadata, kuidas loom ajalehte järab. Järelkasvu saamiseks toodi kitsele kaaslaseks kusagilt ka sokk, aga millegipärast nende kooselu ei edenenud. Sokk ei ilmutanud mingit seksuaalset huvi liigikaaslase vastu. Ometi hakkas kits pärast soku äraviimist keskelt paisuma ja tõi peagi ilmale kena tallekese. Ning ka värske piim poiste tarvis oli jälle olemas. Kuidas sokk küll pererahvale täiesti märkamatult oma ülesandega hakkama sai, seda imestasid ka Tihkanid ise. Aga kitsetall oli asitõendina ette näidata. Ja poistel kopsud korras.

Sõja ajal peeti Keilas mujalgi kitsi. Mitte just arvukalt, aga siiski. Mitme lapsega pered võtsid suviseks ajaks ümbruskonna taludest lehmi „rendile“. Viisid hommikul kuhugi rohumaale, käisid keskpäeval lüpsmas ja jootsid piima lastele. Õhtuks tõid koju ja panid ööseks mõnda laudaks muudetud kuuri. Siia lisandus veel sõnnikut, mis lõhnas küll halvasti aga väetas hästi aiamaad. Mahetoodang mis mahetoodang, kuigi see uudissõna oli siis veel tundmata. Talveheina ei varutud, sügisel viidi piimaandja talukarja tagasi. Kuidas selle teenuse eest tasuti, seda Tihkani Uno ei mäletanud, kui temalt pärisin.

Mind saadeti talvistel pühapäevadel Tuula külast kolmeliitrise mannerguga piima tooma. Ema oli ette tasunud kas õmblustöö või mõne poolpiduse rõivaga, nii et mul tuli vaid piimale järele minna. 4 kilomeetrit käänulist ja lumist teed taluni, teist samapalju tagasi, kaks tundi kõndi karges õhus tagatud. Ja söögiisu missugune! Praegu kuulen raadiost üleskutset – kõik liikuma, kõndige vähemalt ühtejärge 30 minutit! Ja seda koguni kahel korral nädalas. Mõtlen omaette – mis see nüüd siis on – kas progress või hoopis regress? Mitte ei saa sotti.