Palametsa pajatused: Tihkani ema kitsest
Tihkani Uno ja Enn – nüüdseks manalamehed mõlemad – olid sõja-aastatel ja hiljemgi ühed mu lähedasemad sõbrad ning kambakaaslased. Varakult leseks jäänud Tihkani ema töötas Keila jaamas telegrafistina ja tema kaudu saime teada mõndagi sellist, millest ametlikud allikad vaikisid. Poegadel olid kopsud nõrgad ja ema ostis kitse – olla kuulnud, et selle loomakese piim kosutavat hästi. Vähe seda piima ju tuli, alla liitri päevas, aga seegi pisku kulus lausa arstirohuks ära.
Nende majakese juurde kuulus Vaikse ja Tamme tänava nurgal õige avar maatükk, kus kasvatati peale aedviljade ja kartulite ka põldhernest ning kaera, mis läksid kitsele talviseks suupooliseks. Looma peeti pesuköögiga külgnevas kuuris, mille lakas hoiti heinu. Ümberringi oli tühermaad piisavalt ja palju see piimaandjake ikka vajas.
Meile, poisikestele, oli kits omamoodi mängukaaslane. Suvel sõi kodukrundil ketis olles rohtu, aga ka muud, mida talle suhu pistsime. Paberitükid ja paberossikonid kaasa arvatud. Seda ulakust tegin minagi, sest oli ju põnev vaadata, kuidas loom ajalehte järab. Järelkasvu saamiseks toodi kitsele kaaslaseks kusagilt ka sokk, aga millegipärast nende kooselu ei edenenud. Sokk ei ilmutanud mingit seksuaalset huvi liigikaaslase vastu. Ometi hakkas kits pärast soku äraviimist keskelt paisuma ja tõi peagi ilmale kena tallekese. Ning ka värske piim poiste tarvis oli jälle olemas. Kuidas sokk küll pererahvale täiesti märkamatult oma ülesandega hakkama sai, seda imestasid ka Tihkanid ise. Aga kitsetall oli asitõendina ette näidata. Ja poistel kopsud korras.
Sõja ajal peeti Keilas mujalgi kitsi. Mitte just arvukalt, aga siiski. Mitme lapsega pered võtsid suviseks ajaks ümbruskonna taludest lehmi „rendile“. Viisid hommikul kuhugi rohumaale, käisid keskpäeval lüpsmas ja jootsid piima lastele. Õhtuks tõid koju ja panid ööseks mõnda laudaks muudetud kuuri. Siia lisandus veel sõnnikut, mis lõhnas küll halvasti aga väetas hästi aiamaad. Mahetoodang mis mahetoodang, kuigi see uudissõna oli siis veel tundmata. Talveheina ei varutud, sügisel viidi piimaandja talukarja tagasi. Kuidas selle teenuse eest tasuti, seda Tihkani Uno ei mäletanud, kui temalt pärisin.
Mind saadeti talvistel pühapäevadel Tuula külast kolmeliitrise mannerguga piima tooma. Ema oli ette tasunud kas õmblustöö või mõne poolpiduse rõivaga, nii et mul tuli vaid piimale järele minna. 4 kilomeetrit käänulist ja lumist teed taluni, teist samapalju tagasi, kaks tundi kõndi karges õhus tagatud. Ja söögiisu missugune! Praegu kuulen raadiost üleskutset – kõik liikuma, kõndige vähemalt ühtejärge 30 minutit! Ja seda koguni kahel korral nädalas. Mõtlen omaette – mis see nüüd siis on – kas progress või hoopis regress? Mitte ei saa sotti.