Kõigekõrgem manifest.

Jumala armust

Meie, Nikolai Teine, Kõige Venemaa, Moskva, Kiievi, Vladimiri, Novgorodi Keiser ja Isevalitseja, Kaasani Tsaar, Astrahani Tsaar, Poolamaa Kuningas, Siberi tsaar, Hersoni ja Tauria Tsaar, Grusiinia Tsaar, Pihkva Valitseja ja Smolenski, Leedu, Volõnia, Podolia ja Soomemaa Suurvürst, Eestimaa, Liivimaa, Kuramaa, Semgali, Samogiti, Bjelostoki, Kareli, Tveri, Permi, Wjatka, Bulgaria ja Stepimaade Würst, Novgorodi, Tsernigovi, Rjasani, Polotski, Rostovi, Jaroslavi, Bjelooseri, Udora, Obdora, Kondo, Vitebski, Mstislavi ja Kõige Põhjamaa Ülemvalitseja, Armenia, Tsherkaski ja Gorski maade ja würstide Valitseja, Turkmestani Valitseja, Norramaa Auujärjepärija, Schleswig-Holsteini hertsog jne, jne, jne, anname kõigile oma truudele alamatele teada, et Meie, Oma südamele kalli rahu kindlustamise eest muret kandes, kõikrahuliku oleku alalhoidmiseks Kauges-Idas, pärast Jaapani miinilaevade kallaletungi Port Arturi kindlusele andsime kohe käsu sõjariistus jõuuga Jaapani väljakutse pääle vastata. Antud Sankt-Peterburis jaanuari kuu kahekümne seitsmendal päeval. Üks tuhat üheksasada neljandal aastal pääle Kristuse sündimist, Meie valitsuse kümnendal aastal. Alguskirja on Keisri Majesteet Ise oma käega alla kirjutanud: „Nikolai“

Ja läkski Venemaale iga kandi pealt õnnetuks sõjaks lahti. Algul arvati, et kus nüüd see väike saareriik suurele tsaaririigile vastu saab. „Šapkami zakidajem“ – „lööme mütsidega maha!“ ärplesid tõsipatrioodid. Aga läks vastupidi.

Mandžuuria väljadel hakkasid surma külvama automaatrelvad – kuulipritsid. Nende tule eest tuli varjuda kaevikutesse ja jooksukraavidesse. Mõnedki tsaariväes aega teeninud eestlased jätsid oma elu kodukohast kaugel. Nende hulgas ka minu emapoolne onu August Blaufeldt. Kena välimusega nooruk, kellest jäi kodustele mälestuseks paraadmundris päevapilt ning rooduvanema lohutuskivi, et suri ilma piinadeta vaenlase täpsest lasust tsaari, usu ja isamaa eest.

Allajäämine ühele Aasia riigile lõi rahva silmis tsaarivõimu autoriteedi kõikuma ja andis hoogu esimese vene revolutsiooni puhkemisele. Ei aidanud enam kõigi tiitlite üleslugemisest ega 17. oktoobri manifestiga piiratud poliitiliste vabaduste lubamisest. Mässu mahasurumiseks lasi tsaar talle ustavatel vägedel, eelkõige eelisolukorras hoitud kaardiväepolkudel pöörata relvad oma rahva vastu. 1905. a detsembris – 1906. a jaanuaris läks tsaarivõimul korda mässud maha suruda. Samas muutus üha tõesemaks rahva poolt Nikolai II-le hüüdnimi-tiitel – Verine!