Mõni aasta hiljem tuli meenutaja Keila artellitöötajaid koondava meeskonna Spartak ridades juba Harjumaa meistriks ja sai vastava märgikese pintsaku reväärile. „Kui mul see märk rinnas oli, siis kõndisin Keila peal ikka üks külg ees, et kõik vastutulejad paremini näeksid, millise kõva spordimehega neil au on kohtuda. Ainult et keegi ei pööranud ei mulle ega märgile väärilist tähelepanu. Ei olnud siis õigust selles maailmas.“

Ja lõpuks – paar rida vemmalvärsse 1944. a suvest – mõeldud ühislauluks tagasisõidul kitsarööpmelisel Keavast Tallinna Keila poiste mansale ehk Mannschaftile, nagu tol ajal öeldi.

Meie meeskond suur ja vägev, taadi-riidi-raa,
väravas on Välja tugev, taadi-riidi-raa...
Refrään: Tõmba aga putsad jalga sa, pallil pihta põruta.
Poolkaitses mitu tarka,
üks neist Vello, teine Karka.
Tsentriks aga Kala Heino,
väravaid ta mitu teinud.
Vasak-sisemine Sossi,
poiss, kes kardab saada kossi.
Vasak-äär on Brunt või Kalju,
löök neil nõrk, kuid kisa palju.“

Brunt oli koolijuhataja Preemi poeg Bruno, tõeline jalgpallifänn par excellence. Ning vaatan koltunud fotolt – armas taevas – Saare Ira ehk praegugi Jõe tänaval elav proua Irina- Irene Saar – oli selle poistekarjaga kaasas. 1928. aastakäigu tüdruk, tähendab – oma