Paldiski Linnaraamatukogu sai 90-aastaseks


Paldiski Linnaraamatukogu sai 90-aastaseks
Paldiski Linnaleht

1920ndate aastate alguseks oli olukord noores Eesti Vabariigis, seal­hulgas vabasadama staatusega Paldiski linnas, stabiliseerunud seda­võrd, et oli aega hakata mõtlema ka kohaliku kultuurielu edendamise peale.

Kuigi linnas tegutsesid Paldiski Balti Raudtee Seltsi osakond , Paldiski Priitahtlik Pritsimeeste Ühing koos pasunakooriga, Baltis­ki Eesti Selts „Kaljuvald", Baltiski Õpetajate Selts, Baltiski Laulu ja Mängu Selts ja spordiselt „Noorus", ei olnud Paldiskil oma avalik­ku raamatukogu. 1920-1921 aastal avaldati üleskutse linnarahvale annetada loodava raamatukogu jaoks raamatuid ning Pritsimeeste Ühingu (Ühingu hoone oli aastaid kogu kultuurielu keskuseks) luge­mislauas oli saada ajalehti „Postimees", „Sotsiaaldemokraat", „Kaja" ning ajakirju „Laevandus", „Uudismaa", „Naiste töö ja elu", „Maret", „Hermes", „Põllutööleht" ning „Meie Mats".

„Päevaleht" nr 12 15.01.1922 aastast kirjutab „...Juba sõja ajast saa­dik ei ole meie linnas avalikku raamatukogu... Meie seltsid avaldavad oma tegevust ainult näitemängu ja kõiksugu lõbuõhtute pidamisega. Sellepärast tuleks meie linna omavalitsusel viibimata maksuta rahva­raamatukogu asutamiseks sammusid astuda..."

Selle tulemusena otsustab Paldiski Linnavolikogu 28.02.1922 aastal oma protokollilise otsusega „...avada linnavalitsuse ruumides avalik lugemistuba, mis lahti oleks igal õhtul 6-8-ni". Seda kuupäeva ja ot­sust võibki pidada praeguse Paldiski Linnaraamatukogu sünnikuu­päevaks. Algselt asub kogu „raamatukogu" kolmes kapis, millest ja­gab siis raamatuid linnasekretär. Korraga laenutati 2 raamatut kuuks ajaks. Tagatisraha ei nõutud, küll aga maksis meeldetuletusteatise saatmine (20 senti). Ning kui ka sellest ei olnud abi, siis kontstaabel ajas asja korda-tõi võlgniku koos raamatute ja rahaga raamatukogus­se kohale.

Ei ole midagi uut siin päikese all - ka neil ammustel aegadel olid välja antud nimekirjad soovitusliku kirjandusega ning koostati loendeid kõige loetavamatest raamatutest ning aktiivsematest lugejatest. Sa­muti muretseti, et „...liiga suur on ilukirjanduse osakaal, aga vähest kasutust leiavad teadmisteajakirjad , vaimulikud teosed ning puhta puudulik on karskust ja tervet pereelu puudutav kirjandus." Populaa­rsemate teoste nimekirjas on tänapäevalgi lugemist leidvad „Saladus­lik saar", „Toomas Nipernaadi" ning „Tuhkur hobune".

Algselt asuski raamatukogu aadressil Katariina uulits 27 ehk nn lin­namajas. Et raamatukogule raamatute ostmiseks antav riigipoolne toetus oli ka siis väiksesevõitu ning linnaeelarvelised vahendid päris olematud, siis annetasid elanikud raamatukogule raamatuid ning sa­gedased olid just jõukate linnakodanike suurannetused, eriti on välja toodud linna rikkaima mehe , G. Hindriksoni, heldus ning Soome konsuli Aleksander Treuguti raamatuannetus, mis koosnes 299 ühi­kust.

Raamatukogu on järjepidevalt töötanud kultuuriasutustest Paldiskis vanim. Jätkas ta tööd 1940-ndatel aastatel, samuti II maailmasõja ajal, kui linnas kehtis saksa okupatsioonivõim ning ka kõigil järgne­vatel aastakümnetel. Vahel paremates, vahel halvemates ruumides, kuid ainukesed nn „omad ruumid" olid Paldiski linna kultuurimajas, rahvakeeli tuntud DOF-is, asudes. Muidu on ikka olnud tegu ren­dipindadega, seda tihti keldriruumides või muudes selleks mitte so­bivates tingimustes. Ka meie praeguses asukohas, aadressil Rae 38, kus raamatukogu taasavati 2000 aasta sügisel ning peale suuremat remonti aastal 2005, ruumide arvu olulise kasvuga, sai avatud ka iseseisev lasteosakond. Seda ajal, mil paljudes raamatukogudes just vastavad osakonnad liideti täiskasvanutega.

Loe veel

Meie sünnipäev on kahjuks sattunud just järjekordsete renoveerimis­tööde ajale, aga loodame peale taaskolimist oma kodupinnale tähis­tada koos lugejatega seda tähtpäeva ühiselt. 90 aastat on auväärne iga inimesele, samuti asutusele, mis on järjepidevalt kandnud endas rah­va vajadust kultuuri, vaimse pärandi ning teadmiste järele. Raama­tukogu ei ole ainult raamatud; raamatukogule annab hinge vaimsus, mida selles hoitakse, need inimesed, kes siin oma igapäevatööd tee­vad. Kaadri voolamist raamatukogudes praktiliselt ei toimu, siinsed inimesed ongi ehtsad raamatute hoidjad, rahva ajaloolise mälu kogu­jad, teadmiste järjepidevuse kandjad. Paldiski raamatukogule on ka iseloomulikud valitud maitsega, kitsamate spetsiifiliste huvidega tar-gad lugejad. 01.01.2012 seisuga oli meie lugejate arv 1402 , neist lapsi 309. Meie lugejaskond on kakskeelne, see seab tihtilugu materiaalsed piirangud uute raamatute tellimisele, sest raha eraldamisel riigi poolt ei arvestata, et võrdselt peavad olema rahuldatud mõlema keelegrupi lugejate vajadused vaid võetakse aluseks ainult elanike üldarv antud territooriumil. Vajadus raamatukogu järele on aga suur, seda näitab praegune hetkeolukord väga ilmekalt - kuna asume ajutiselt korteri­tes, siis on paljude lugejate soovide rahuldamine väikese fondimahu tõttu võimatu. Seda suurem aga inimeste panus kodust täiendavate raamatute toomisel, nende kinkimisel raamatukogule või kaaslugeja muret kuuldes, oma isiklikust raamatukogust raamatu pakkumine. Meil on tõesti enamuses väga toredad ja heatahtlikud lugejad.

Paldiski Linnaraamatukogu ajalugu uurides olen märganud, et väga vähe on mälestusi nõukogudeaegsest raamatukogust. Siin pöördungi linnarahva poole palvega jagada meiega oma mälestusi ja ka fotosid omaaegsetest raamatukogu ruumidest, suurepärastest inimestest, kes siin töötasid ning traditsioonidest, mis raamatukogus olid. See kõik on vajalik selleks, et oleks võimalik kedagi unustamata üles tähenda­da meie linna raamatukogu lugu.

Loodame peagi tervitada oma vanu ja uusi lugejaid kaunites renovee­ritud ruumides, mis on vääriliseks sünnipäevakingiks linnaelanikele.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare