Kõigepealt külastasime Kapernaumas Peetruse maja ja sünagoogi varemeid. Sealt edasi viis meie reis Mäejutluse mäe juurde ja edasi Galilea (Kinnetsareti) järve äärde Baghasse, kus Jeesus kutsus Peetruse kuulutustööle. Igas peatuskohas oli palju palverändurite busse, nii oli bussijuhil alati probleem parkimisega. Sõitsime Galilea järvel väikese laevaga ja laeva meeskond tõmbas meie reisiseltskonna auks masti sini-must-valge lipu.

Edasi viis reis meid piki Jordaania piiri ja ühtlasi Jordani jõe orgu Yardenitisse Jordani jõe äärde.

Päev oli olnud väga palav ja kui küsisin reisijuhtide käest, et kas meil on võimalus kusagil kaupluse külastamiseks, et osta puuvilja ja mahla, kostis Juune, et täna on reede ja kell on juba 18 läbi ning alganud on sabat (hingamispäev). Tõepoolest oli uskumatu näha seda, et väikesest linnast läbi sõites oli liiklus praktiliselt lakanud, kõik poed ja kohvikud suletud ja juudid kiirustasid perega sünagoogi jumalateenistusele. 40 minutit enne päikeseloojangut süüdatakse kodudes sabati küünlad (seda teeb tavaliselt naine) ja öeldakse vastav õnnistus: „Õnnistatud oled Sina, Issand, meie Jumal, maailma Valitseja, kes pühitses meid Oma käskudega ja käskis meid süüdata Šabati küünlad." Terve laupäevase päeva ei sõida ortodoksed juudid autoga. Nende linnaosadesse ei ole võimalik isegi sisse sõita, sest tõkkepuud on ees. Laupäevasel päeval ollakse perega koos. Sabat lõpeb laupäeva õhtul, kui pimedus on saabunud ja esimene täht taevas süttinud. Siis avatakse taas poed ja kohvikud. Isegi internetis olevad ortodoksete juutide e-poed ei teeninda sabati päeval ja pühade ajal. Yardenis on suur ristiusu keskus, kus iga päev ristitakse Jordani jões sadu inimesi. Nägime mitut gruppi, kes valgetes riietes olid Jordani jões ja nendega kaasas olnud vaimulikud ristisid uusi koguduse liikmeid. Yardenis oli seinal ka eestikeelne tahvel Markuse evangeelium 1, 9-11 tekstiga.

Teisel päeval viis reis meid Taabori mäele, kus Jeesus muudeti ehk kirgastati. Või nagu Arne Hiob ütles, et avati kolme jüngri - Peetruse, Jaakobuse ja Johannese - silmad ning neile näidati, missugune Jeesus tegelikult on. Taabori mäe jalamil on araablaste linnake ning kogu sealset turismi teenindab üks perefirma. Väga kosutav oli juua enne mäele tõusu värsket granaatõuna mahla, mida sealsamas meie silme all pressiti. Bussidega viidi üles mäele ja meie seltskond võis imetleda sealsete bussijuhtide meisterlikkust, kuna kogu aeg tõusvad ning laskuvad mikrobussid kohtusid sageli pimedas kurvis. Meid sõidutas alla vanem vuntsidega araablane ja temale tegi nalja, kui seltskonnas mõni kiljus, kui halva nähtavusega kurvis tuli vastu teine buss. Tema sõitis endiselt ühe käega kindlalt juhtides. Eks ta ootas sellise meisterliku laskumise eest jootraha, mida muidugi õnnelikult ja tervelt allajõudnud ka andsid. Sealt edasi läksime Naatsareti linna, millest kolmandiku moodustab kristlik elanikkond. Käisime Maarja kuulutuskirikut ja püha Gabrieli kirikut vaatamas. Kiriku lähedal kasvas tänava ääres mitu kummipuud, mida meilgi varem kodudes tihti kasvatati, ainult selle vahega, et jämedamad puud olid seal ikka nii jämedad ja suured, et ümber puu annab kinni võtta. Edasi viis meie teekond Petlemma. Sõitsime Jeruusalemma äärelinnast läbi ja jõudsime mitme meetri kõrguse müüri juurde, mis eraldab seal Palestiinat Iisraelist. Müür on ehitatud turvakaalutlustel, et Palestiina poole pealt ei saaks tulistada üle piiri elanikke. Kuidas see vastasseis juutide ja palestiinlaste vahel üldse kunagi lahenduse saab, ei oska vastata ilmselt mitte keegi. Piiripunktis ei peetud meid kaua kinni ja ka sõdurid ei sisenenud bussi.

Kohe pärast piiripunkti külastasime suurt suveniiride poodi. Meie reisijuhid hoiatasid, et ärge looge araablastega silmsidet. See oli esimest korda reisijatele õige nõuanne. Poest välja tulles pakkusid palestiinlased mitmesuguseid asju müüa ja kes jäi vaatama, siis pidi ta ka midagi ära ostma.