Alkeemik ei jäänud jänni, vastates, et tol ajal ajas seep ka asja ära.

Muu hulgas said kuulajad kaasa retsepti, kuidas hobusesõnniku sees homunkulus (tehisolend) välja hauda. Olge valvel!

Kooli sisehoovist kostis vanamuusika trillerdusi. Tantsuõpetaja Andre, tore müts peas, lihvis alustuseks tantsusõprade peahoidu uhkemaks-keskaegsemaks ja siis läks jalaseadmiseks lahti. Muusikata ja muusikaga.

Tantsutippimisele vahelduseks said kõik puukojas meister Rauli juhendusel käimiskargud kokku koputada ja nendega ka kohmakamat astumist proovida.

Aida ees lehvitas seelikut teadjanaine Anneli. Nõiad kuuluvad kahtlemata keskaja juurde, ehkki tol ajal alustati neile ka klaperjahti. Huvi maagia vastu ei ole aga praegugi kadunud. Kui keskajapäeva oma kohalolekuga austanud teadjanaine ruunikivide kotikese välja võttis, tekkis aidatrepi ette kibekiiresti ennustuse ootajate saba.

Kõige kiirema sammuga liiguti ikka koolimaja taha, kus olid avatud relvakojad ja kust kostis ajuti isegi kärgatusi. Rüütliatribuutikast sai loengu vormis hea ülevaate, peale selle oli võimalik mitut peakatet katsuda ja pähe proovida, mõõgatera silitada.

Lausa võimatu oli mööda vaadata aga kiviheitemasinast. Koja meister Andres näitas huvilistele väsimatult ette, kuidas õiges asendis nööri sikutada ja - põmaki kivi teele saata.

Jahikojas said kõik soovijad vägeva heinapalli ulukiks kujutleda ja, oda käes, kütiks kehastudes saaki nottida. Oskuslikumad puhujad pigistasid jahipasunast ka törtsu jahihüüdu välja.

Savikoja meister Andres oli kohale tulnud päris kaugelt - Kõrvekülast Tartumaalt. Aga kuidas sa ikka savi silma või käega silitamata õige keskajatunde kätte saad!?

Kirjakojas püüdsid kõik, keeleots suust väljas, linnusulega tähti maalida. Kas vahe just nii suur on nagu käsikivi veeretamise ja mikserinupu vajutamise vahel, aga rohkem vaeva nõuab sule sättimine kindlasti kui pastapliitsiga kirjutamine. „Pole viga, päris hästi tuleb välja," lohutas üks kirjakoja meistritest Kirsten oma

Varjuliste puude all sisse seatud ilukojas kõneles meister Diana keskaegsetest rõivastest ja moeröögatustestki.

Sepikoja meistri Kaido silmnäos oli vastu lõunat juba tahmatriipe. Jutt õpipoisist selliks kasvamisest voolas aga endiselt ladusalt ja huvilised pühendati isegi keskaegse sepatöö pikantsetesse üksikasjadesse.

Ring oligi täis ja aeg pruukosti võtta. Köök kostitas sel päeval kogu kooliperet karaskiga. Ja ei olnud nagu muinasjutus, et sõin ja jõin seal minagi, suhu ei saanud midagi.

***

Keskajapäeval osalesid peale Parksepa kooli 1.- 8. klassi õpilaste ka Puiga kooli ning Parksepa ja Väimela lasteaia lapsed.

Päeva korraldasid õpetajad Ülle Noppel ja Andres Breidaks. Ajalooaasta Parksepa koolis ei ole aga veel läbi. Sügisel ootab Ülle Noppeli sõnul ees õpilasseminar. „Eks siis vaatame, mis uue aasta teemaks saab. Selline õppevorm meile igatahes sobib," oli ta õigusega rahulolev.

Kiviheitemasin on alles algus

Parksepa kooli meeskond, kuhu kuulusid abiturient Kristjan Runtal, meistrimehed Ervin Hirv ja Andres Kikkas, majandusjuhataja Peeter Lumi ning ajalooõpetaja Andres Breidaks, ehitas kolm meetrit kõrge kiviheitemasina. Nii uhkest asjast ei saanud küsimata mööda minna. Vastas Andres Breidaks.

Kust kiviheitemasina ehituseks malli võtsite?

Eeskuju võtsime valmis masinatest Taanis, Inglismaal ja Eestis. Mõõdud ja töö järjekorra mõtlesime ise välja. Ehituseks ja katsetusteks kulus kokku nädala jagu päevi.

Missugust rakendust kiviheitemasin edaspidi leiab?

Tegelikult on unistuseks ehitada oma linnus - õppeklass, kus saab korraldada ajaloo õppimiseks mitmesuguseid ettevõtmisi. Koht, küngas on selleks juba olemas. Samuti on soov ehitada juurde teisi muinasaegseid sõjamasinaid.

Ka muu keskajapäeva relvakodade varustus oli vist tehtud koolis koolis?

Täpselt nii. Selle tegemisel oli ametis sama meeskond, kes ehitas kiviheitemasina, lisaks lapsevanem Margus Pettai, kes valmistas odaotsad.