Peale töötegemise on rahvas alati osanud puhata ja lõbutseda

Koksvere rahvas tantsis, laulis ja tegi näitemängu

Tsaariaja lõpupoole ar­mastatud käia külakiigel, mille ehitanud Sõeru Jaan, kes pidanud lühikest aega külakauplust. Ümbruskon­na noored, eriti teenijad, käinud seal kiikumas, juttu ajamas, laulmas. Ka naa­berkülas Uduallikal olnud kiik, aga seegi lagunenud perepoegade-kiigeehitajate vanemaks saades. Kauem, kuni kodanliku aja lõpuni püsis simmanite korral­damise komme. Kus olid suured eestoad ja noori ma­jas, näiteks Räputoomal, Siimutsil, Andresjaagul ja Villemjaanil - seal võis lau­päevaõhtul lõõtspilli saatel tantsida. Juba tantsuõhtul lepiti kokku, kelle juures võiks toimuda järgmine "pidu". Siis teati tuba korda seada ja "kutsed" laiali saa­ta. Tantsulisi tuli naaber­küladest ja ei teatud juhust, et noored oleksid omavahel tülitsenud. Suviti kutsusid Aadama talu noored teisi oma koplisse palli mängi­ma. Õhtul tantsiti. Samas korraldati kodanlikul ajal Koksvere tuletõrjesalga pi­dusid. Seal peeti võistlusi (köievedu, kotisjooks, kar­tulijooks). Hiljem tantsiti. Tavaliselt kutsuti kohale einelaud.

20. sajandi alguses ol­nud Koksveres laulukoor, mida juhtis Kooli talu pe­remees -koolmeister Jaan Sihv. Kool töötanud 1912. aastani, mil asutati naaber­külla Soomeverre ministee­riumikool. Külakool olevat töötanud peaaegu sajandi. Naaberkülas Arussaare rahvamaja juures tegutses kodanlikul ajal laulukoor, muusikaansambel ja näi­tering, millest võtsid osa mõned Koksvere noored. Rahvamaja ehitas koha­lik kaupmees Jaan Saar ja seal lavastatud isegi ope­rette "Maritza", "Geiša" ja sõnalavastusi (mitmeid A. Kitzbergi näidendeid). Osa­täitjaid olnud küll Võhmast ja Kabalast. Olevat korral­datud suurepäraseid peoõh­tuid, nii et Saare rahvamaja olnud ümbruskonna kultuu­rihuviliste elanike "Meka".

Et Koksveres polnud kodanlikul ajal oma rahva­tantsuringi, siis käisid mõ­ned noored Võhmas Eesti Noorsooühingu (ÜENÜ) rin­gis, kus õpiti rahvatantse ja võimlemisettekandeid. Kord nädalas sõideti kas jalgra­tastel või suuskadel Võh­masse. Esineti Olustvere, Pilistvere ja Võhma pidudel ja 1938.a. Tallinnas üle-ees­tilistel "Eesti mängudel". Igaüks muretses endale esinemisrõivad - tüdruku­tel triibuline seelik, poistel sinised põlvpüksid ja sinine kuub, pluusid olid valgest linasest, kaunistatud põim­piludega.

Kõige varasemad mä­lestused näitemängu tege­misest on seotud oma küla kooliga (1812-1912). Ko­danliku Eesti perioodil oli õpetanud näidendeid Juhan Kärsten, kes olnud varem Kildu koolis õpetaja, hiljem ostnud naaberkülla talu. Pi­dusid korraldati Vahemetsa ja Väljaotsa küünides, kus olid laudpõrandad ja esine­miseks ehitati "püüned".

Pärast Isamaasõda hak­kas näiteringi juhendama Nõukogude armeest demo­biliseeritud Elmar Riisk. Algul lavastati estraadipa­lasid, lühinäidendeid, aga hiljem 1958-68.a. klubijuha­tajana töötades mitmevaa­tuselisi näidendeid, nagu L. Kahase "Puurilind" ja "Ha­ned", D. Korzikov "Peigmees üheks päevaks", E. Ran­net "Hilinenud õppetund", M. Talvetsti "Tüli tühja asja pärast" ja Agapetuse "Patuoinas", E.Vilde senti­mentaalse jutustuse järgi seatud "Vigased pruudid", A. Liivese "Mäng armastu­sega". Näiteringist võtsid osa oma kohalikud kolhoos­nikud ja esinemas käidi ümberkaudsetes asulates ja kolhoosides.

Mõningad kalendritähtpäevad on kujunenud küla ühisteks ettevõtmisteks

Kodanliku korra alg­aastaist alates läks moodi jaaniõhtul pidutseda. Jaa­nilaupäeval lõpetati töö va­rem, käidi saunas ja siis ko­gunesid nooremad Villema talu juurde ja rongkäigus, pillimees kõige ees, mindi Liksaare mäele - jaanitu­leplatsile. Ettevalmistused jaanituleks tehti varakult. Grupp noori kooliõpetaja Juhan Kärsteni ja käsitööli­sest ehitusmeistri eestveda­misel olid teinud tõrvikud, mis süüdati karjaaia teivas­te otsa põlema, tantsuplats oli rohust puhastatud ja ehi­tud kaskedega. Jaanik (suur tõrvapada) asetses kolme posti otsas. Mängiti ring­mänge ja tantsiti lõõtspilli saatel. 1936.a. hakati jaa­niõhtuid tähistama Aadama talu koplis. Jaanilaupäeval sõideti kirikusse - kes ved­ruvankriga, kes pikklaual - vankri ehteks kõige ilu­sam tekk. Tavaliselt peeti jutlus surnuaias ja siis viidi omaste haudadele lilli.

Jaanipäevaks tehti saia ja korpe, mõnes talus muna­kooki.

Ka mardi- ja kadripäe­va eelõhtul on läbi aegade noored "jooksmas käinud". Kodanlikul ajal olid isegi mõned perenaised laste­ga kaasas käinud. Mardid olid riietatud kuidagi loha­kamalt: üll vanad kuued, pahupidi kasukad, pikad püksid. Kõige sõnakam oli mardiisa ja -ema, teised olid tütred-pojad. Pill oli kaasas, lauldi mardilaule ja tantsi­ti. Sooviti õnne talule, pere­le, loomadele ja pererahvas pani martidele kotti küll õunu, präänikuid ja komp­vekke. Kadripäevakombed olid samad, ainult rohkem "kadrised" ja riietuti "hele­damalt" - seelikud valgetest linadest ja pitskardinatest, poistel aluspüksid teiste peal.

Mardipäevaks tapeti mõni loom või lind (mardi­hane söömine oli luksus). Ahjus hautati liha, küpse­tati saia, sepikut või odra­karaskit.

Lihavõttepühasid nime­tati õigustatult munadepü­hadeks, sest siis keedeti esi­mese püha hommikul terve potitäis mune. Tavaliselt mähiti munad närtsu sisse, kuhu pandi värvilist lõnga ja tanguteri, sibulakoori, krepp-paberit. Siis tulid hu­vitavad kirjud munad. Ühe­värvilisi oli lihtsam saada - keeduveele lisati vihalehti või sibulakoori. Küpsetati saia, mannakorpi või kohu­piimakorpi, ka lihapirukaid. Tavaliselt anti tööpoisile või tüdrukule kümmekond muna kätte, siis võis ta neid kinkida ja käia külas "kok­simas". Nelipühadel pandi vaasidesse pajuurbi.

Suvistepühadeks toodi tuppa kased ja samuti küp­setati saiu ja korpe ning keedeti mune.

Kõige pidulikumad olid jõulupühad. Tapeti siga või kaks. Keedeti sülti, tehti vorsti, ahjuliha. Küpsetati piparkooke ja pirukaid. Mui­du salatitest ei hoolitud, aga jõuludeks tehti peedi- või kõrvitsasalatit. Kuusk ehiti õunte, ilusate kompvekkide ja paberist või õlekõrtest tehtud kaunistustega. Jõu­luks toodi tuppa luhahei­nad, seal veeti vägikaigast, maadeldi mustlast, visati "leiba ahju". Heintel istudes lauldi jõululaule. Jagati ka kingitusi (näärivana kodus ei käinud). Jõululaupäeval sõideti kirikusse, hobusel kuljused kaelas, kellad aisa küljes. Pärast kirikuteenis­tust söödi, põletati küün­laid ja lapsed võisid heintel lõbutseda. Toit oli laual öö läbi.

Vana-aastaõhtul toodi tuppa põhud, kus võis sa­muti hullata: poeti looga alt läbi ja "pisteti kingsepal sil­ma peast". Vana-aasta õhtul nooremad valasid õnne.

Vastlapäeva on tähista­tud liulaskmisega, et linad hästi kasvaksid (Koksve­res üldiselt lina maha ei tehtud). Et siinkandis pole künkaid, siis lasksid poi­sid reega või palgikelguga Koolma silla juues kaldast alla. Paaril poisil oli oma­tehtud lauakloppidest väike kelk. Keedeti oa-herne- või tangusupp seajalgadega. Pärast tehti luudest vurrid ja nendega mängiti vastla­päevaõhtul ja teisel päeval kooliski (poisid lasksid vurri tüdrukutele juustesse).

Mõningaid tähtpäevi tä­histatakse kaasajalgi: las­takse vastlaliugu nii koolis kui lasteaias (lapsi sõiduta­takse hobustega), õpilased käivad mardi- ja kadrisan­dis, korraldatakse kadrikar­nevale, kõikjal on pidulikud nääriõhtud, tehakse jaani­tuld ja koolis korraldatakse tõrvikutega jüriöö jooksu.

Pilistvere mälumängu juhtisid Einar Piilmann, Lembe Allik ja Ants Kirikal (Foto: Kõo Vallaleht)

Perekondlikest tähtpäevadest meenuta

ti esmalt pulmi ja matuseid

Sõjaajal ja kümmekond aastat pärast peeti pulmi tagasihoidlikult kitsas su­gulaste ja tuttavate ringis. Pulmakingid olid tagasi­hoidlikud: laudlina, päeva­tekk, lillevaas, lauanõud, kann jm. Matustele võeti kaasa pärg, lillekimp, pudel viina või päts saia.

Lähemad sugulased ja naabrid käisid katsikul. 20. sajandi algul toodi kaasa titeputru, kodanlikul ajal tort. Pakuti titeliiku kõigile, kes majja juhtusid.

Kodanlikul ajal polnud sünnipäevapidude (juube­lite), tähistamine nii moes kui praegu. Läksid külla kõige lähemad sugulased, toodi kaasa kringel või tort ja magusat viina.

Koksvere külas oli ko­danlikul ajal koolilaste hul­gas levinud sünnipäevalap­se üleslaulmise komme. Üks lastevanemaist, Räputooma perenaine, käis noortega kaasas ja laulis teist häält kaasa. "Kui sul ka ükskord kuldne hommik koitis...." Sünnipäevalapsele viidi väike kingitus ja tema oma­korda pakkus külalistele maiustusi (omaküpsetatud präänikuid).

Tänapäeval on hakatud ellu rakendama mitmeid vanu traditsioone

Tänapäeval on kirik pe­rekondlike sündmuste tä­histamisest eemale jäänud. Meie küla noored ei käi lee­ris ega laulatusel, ei ristita lapsi. Kirikus käiakse pea­miselt jõululaupäeval (noo­red lihtsalt uudishimust) ja surnutepühal - novemb­rikuu viimasel pühapäeval. Siis mälestatakse surnuid, "tehakse kirikus tänu". Hingede ajal - novembri vii­masel nädalal lõpeb ühtlasi kirikuaasta ja detsembri esimesel pühapäeval tä­histatakse uue kirikuaasta algust. Küünlaid põletatisurnuaial omaste haudadel ka kodanlikul ajal, aga see komme polnud nii levinud kui viimasel aastaküm­nel, mil surnuaiad sära­vad küünlavalgusest. Selle kauni kombe elustamisel mängib tähtsat osa liiklus­vahendite hulk - nüüd saab autoga mitmekümne kilo­meetri kauguselt surnuae­da sõita mälestusküünalt süütama.

Viimasel aastakümnel on meie kolhoosis kuluta­tud veerand miljonit rubla Pilistvere kultuurimaja re­mondiks ja seal töötab noor­teklubi, spetsialistide klubi, üle kümne isetegevusringi. Korraldatakse pidu- ja puh­keõhtuid ja sageli võib näha-kuulda teatreid ja kontser­te. Venevere järve äärde on ehitatud puhkebaas, remon­ditud Koksvere klubihoone. On korraldatud isetegevuse ülevaatusi regioonide ja ra­jooni lõikes. Alates 1978.a. korraldatakse mälumän­guturniire. Osa võtab 12 viieliikmelist võistkonda. Enamasti on seal võitjaks tulnud Koksvere osakonna "Kõrs". Kutsevõistlustel on edukad olnud ökonomist Vello Liiver ja agronoom Jaan Säga. Üleliidulise kuulsuse on pälvinud meis­terlüpsja Anna Holdblom, Asta Romanovski.

Et inimesed saaksid oma jõudeaega paremini sisusta­da, varuda aega oma pere tarvis, selleks on kolhoosi juhtkonnal kavas lühenda­da tööpäevi, anda kõigile töötajatele ettenähtud puh­kepäevad, parandada tee­nindamist ja hoolitseda sel­le eest, et igal kolhoosiperel oleks oma kaunis maakodu.