Põlvkondade suhete teemal arenes vestlusring. Saime algteadmisi gerogoogikast: see on õpetus iseendas toimuvatest muutustest seoses vananemisega ja nendega kohanemisest.

Selle õpetuse järgi on igal põlvkonnal talle omane psüühika ja sel pinnal ka eetika. Määrav on iga inimese isiklik suhe oma vanemate ja lastega.

Tavaliselt lapse sünniga tekib vastutus, teine põlvkond elab olevikus, lahendab hetke probleeme. Lastelaste sünd annab võimaluse elutarkusele ja väärikusele. Eeltoodut kokku võttes, saab öelda elamise saladused: minevikuga tuleb leppida, olevikuga tuleb harjuda ja tulevikku tuleb kujundada. Siit võiks teha järelduse nii volikogu kui ka riigikogu tööks: tulevikku kujundajaid (saadikuid) peaks kindlasti valitama kolmandast põlvkonnast.

Kaalukad otsused saavad sündida kolme erineva põlvkonna koostöös. Ühiskond, kes on võtnud kuulda kolmanda põlvkonna häält, teeb vähem vigu. Tänapäeval võime öelda „vanad" tahavad aktiivselt edasi elada, võtta osa ühistegevusest, olla reipad ja terved. Jätkusuutlikku ühiskonda kindlustab vanema põlvkonna eluteadlikkus ja tarkus. Seoses vananemisega ootavad eakad suuremat tähelepanu ja lugupidamist noortelt.

Võib isegi väita, et varasem sõbralik õhkkond on inimeste vahel kadunud, teineteises nähakse rivaale ja konkurente. Kui teha järeldusi tänapäevast, siis jahtuvad inimeste vahelised suhted, igapäevaellu on tulnud palju valet, võltsmoraali, ahnitsemist, hämamist.

Kuidas siis endas tunda, millal hakkab vananemine peale. Kui teeme midagi sellist, mida varem olemas ei olnud: see on looming, mis ei pruugi alati olla mingi kätetöö vaid ka hea mõte. Kui loobume asju parandamast, siis on vananemine käes (kui enda eest ei hoolitse, käime päeva dressides, või külaliste tulekul ei kata söögilauda, ei käi teatris ega kinos, aruteludel, kokkutulekutel).

Rida võiks jätkata. Peaasi, et leiaksime endale meelepärase tegevuse ning see laseks meil end väärikatena tunda.

Tõnu Ots on võrrelnud vananemist mägironimisega - tippu ronides ei mõtle sellele, et sealt allatulek on tunduvalt raskem. Tänapäeval lüheneb noorusiga, vanadus seevastu pikeneb. Ühiskond ei saa inimeste kõrvaleheitmist lubada, samal ajal tuleks meil eakamatel vananemist õppida. Kooliinimesena on hea tõdeda, et tööharjumisi on maal lastele lihtsam õpetada. Maaelu nõuab rohkem aega ja vaeva igapäevaseks toimetulekuks, kuid samas pakub võimaluse tunda end maailmaparandajana kasvõi oma kodu sättides või uut puud istutades. Võib lisada, et maal peaks hinda minema mahepõllundus, seega jätame mürgid ja kogu keemia ära. Paljud uued toiduained lööva inimese energeetika segamini, keemiliste reaktsioonide tulemina oleme rohkem avatud kurjusele kui headusele. Turumajandus koosneb ainult kurjuse reeglitest: ära halasta, mine üle laipade, ära tee head, tasuta lõunaid pole olemas, ela päev korraga, riik on halb peremees. Vananedes peame teadma, et üksindus võib hävitada meie teadvustatud tegevuse, olukorda aitab parandada kontakt naabritega, vestlused lastega jne.

Vestluse kokkuvõttes jäi kõlama mõte, et me ei „eidestuks ega ätistuks", vaid jääksime väärikateks „memmedeks ja taatideks" vanemas eas. Kui meile on antud võimalus elu juhtida, siis ei tahaks elada päev korraga. Läbi sihikindla tegevuse võime oma tugevust kogeda.

Suured tänud meeldiva ja vajaliku vestlusringi eest Mare Ülemaanteele. Väärikat vananemist Teile, kallid kolmanda põlve esindajad!

Jaan Viska