Keilas. Umbes selles kohas, kus praegu on Selver. Siis asus siin leivatehas ja tehase lähedal meie uisuplats. Tegelikult oli see vist tuletõrje veevõtukoht, meile, poistele sellest piisas.

Ja hiljem tuli jäähoki?

Algelist jäähokit püüdsime juba poistega mängida. Hiljem ajasin litrit taga koos poistekoori kaaslastega ja veel hiljem teiste muusikutega. Ma ei ole jäähokit kunagi harrastanud kui sporti, see on olnud mulle kui hea väljaelamise vorm.
Mulle meeldib intensiivne tegevus, pärast trenni tunnen end väga hästi.

Kas tunned, et uisutamise oskus annab sulle teiste ees eelise?

Ei tunne. Uisupaelu oskasin ma tõesti kinni panna ja jääkartust mul ei olnud. Võrreldes jäähokiga on iluuisutamine hoopis teine maailm. Mitmed uisusammud ja elemendid on omased ainult iluuisutamisele ning tihti on need tavaloogikaga vastuolus. Parem ja vasak käsi kipuvad mul alailma sassi minema, vahel tundub, et ma olengi sünnilt vasakukäeline.
Väga oluline on kehahoiak. Mina pole oma selga siiani päris sirgeks saanud. Ja uisusakid kipuvad ikka aeg-ajalt plastikjäässe kinni jääma.

Jää on teistsugune kui tavaliselt?

See jää, millel harjutame ja esineme, soosib algajat uisutajat. See ei ole nii libe, sellel on lihtsam õppida.

Olid kohe nõus, kui tehti pakkumine saates osaleda?

Mõtlesin nädala, siis andsin nõusoleku. Tavalisse tantsusaatesse poleks ma iial läinud, uisutamine tundus põnevam.

Alguses ennustati teile peatset saatest lahkumist. Viimases kahes saates saite žüriilt peaaegu maksimumpunktid.

Ega me isegi uskunud, et nii kaua saates püsime.

Teil on olnud väga hea muusika valik. Tänu kellele?

Esimeses saates polnud suurt valikut, sest teemaks oli enda persoon. Ooperifantoom oli mu partneri, Emili, soov, talle see lugu nii meeldib. Eesti teemaga oli raskem. Meil on piisavalt suur vanusevahe, et ühist lemmikut leida. Urmas Alenderi laulu järgi oli hea kava teha, see lugu oli ise juba selline liuglev. Laul tõi kohe ka emotsioonid ja tunded - Estonia hukk puudutab meid kõiki. Eelmises saates kõlanud laulu „Singin´ in the Rain" soovitas Emili ema. Olin kohe nõus. Hea positiivne lugu pimedasse novembrisse.

Tundub, et partneri tõstmised ei nõua sinult suurt pingutust.

Olen püüdnud end füüsiliselt vormis hoida. Seda on juba esinemisteks vaja. Kaks tundi järjest laval olla ei ole kerge. Sellele vaatamata olen saatega kaotanud vähemalt 5 kilo. Esinemisest on kohe näha, kes on varem trenni teinud - Marylin, Mairold, rääkimata Kristiinast. Kui selle juurde lisandub veel andekus, on tulemus väga nauditav.

Mitu nädalat te ühte kava harjutate?

Aega ei ole nädalatki. Kõik sünnib loetud päevadega. Esmaspäeval alles hakkame valima muusikat, kava saab kokku tavaliselt kolmapäevaks ja siis hakkame harjutama.

Täna sa veel ei tea, mida pühapäeval tantsite (intervjuu toimus teisipäeva pärastlõunal)?

Tean vaid teemat ja olen kuulnud mõnest hulljulgest plaanist. Põhiline harjutamine jääb nädala teise poolde.

Kas välja kukkuda ei karda?

Milleks karta? Kaks saadet on jäänud ja viimases uisutavad nagunii kõik osalejad, ka need, kes on varem välja langenud. Püüame anda endast parima ja ei mõtle üle. Pole ka varem pabistanud. Minu jaoks on nii kõige lihtsam.

Saatest sain teada, et sa ei olegi sündinud Keilas.

Mu sünnikodu on Kernu vallas Muusika külas. Keilasse tulime siis, kui ma olin kahene. Isa sai Põhja tänavale korteri ja kogu mu teadlik lapsepõlv on möödunud siin. Keilas ei ole ühtegi parki või metsatukka, mida me poleks poistega läbi kamminud. Pärast põhikooli läksin Tallinna Georg Otsa muusikakooli.

Ma mäletan ühte teist Paulust, laulis samuti hästi ja esines julgelt.

See oli mu vanem vend Aivar.

Kellelt te oma musikaalsuse pärisite?

Nii emalt kui isalt. Mu õde laulab samuti hästi. Pere koosviibimistel polnud meil mingi probleem mitmehäälselt laulda. See tundus nii loomulik.

Milline on täna sinu side Keilaga?

Siin elavad mu koolikaaslased ja sõbrad. Ema elab nüüd Vasalemmas õe juures. Sinna sõidan ikka läbi Keila.

Palju linn muutunud on?

Linn on ilusamaks muutunud ja ringteed on juurde tulnud.