Peeter Singi maalid Viimsi Päevakeskuses
Jääb vaid üllatuda, kui andekas ja loov on olnud Tunne Kelami perekond ja tema vanemad. Kuna nende looming on olnud nõukogude ajal keelatud ja Marje Singi muusika seotud kirikumuusikaga, siis võib-olla paljud inimesed ei tea ega tunnegi nende loomingut.
Peeter Singi näitus jääb Viimsi Päevakeskuses avatuks aprillikuu lõpuni. Päevakeskuses saab tutvuda veel ka Peeter Singi luulekoguga "Taeva Vari", Jaan Klõšeiko kujundatud maaliloomingu ülevaatealbumiga "Peeter Sink. Maalid. Paintings" ja kuulata CDlt "Clue Maria" Kuldar ja Marje Singi muusikat.
Peeter Sink (1902-1957) - eesti vaimulik, maalikunstnik ja luuletaja
Peeter Sink sündis Viljandimaal Pilistvere kihelkonnas. Ta lõpetas 1919. aastal Tallinna Kunsttööstuskooli maalikunsti erialal Nikolai Triigi, Ants Laikmaa jt juhendamisel. Osales vabatahtlikuna Vabadussõjas. Kogenud aastal 1920 usulist ärkamist, loobus Peeter Sink kunstnikukarjäärist ning pühendus vaimulikule tööle. Maalimist harrastas ta muu tegevuse kõrval, esinedes oma töödega mitmetel vabariiklikel kunstinäitustel. Tihe sõprus ja koostöö sidus teda läbi aastate oma õpingukaaslase Eduard Viiraltiga, samuti Roman Nymani ja Günther Reindorffiga.
Aastast 1923 toimis Peeter Sink rahvusvahelise kristliku noorteliikumise CE (Christian Endeavor) reisisekretärina ning 1926-1932 CE juhina, seejärel Eesti Pühapäevakoolide Allianssliidu reisisekretärina, astus 1938. aastal Euroopa Kristliku Misjoni teenistusse.
Peeter Sink andis välja rohkesti vaimulikku noorsookirjandust, sageli tema enda poolt illustreerituna. Kõnemehena oli ta oma aja mõjukamaid äratusjutlustajaid, kelle tegevuse tulemusena puhkesid mitmel poole Eestis rahvarohked vaimsed ärkamised. Tallinnas juhtis Peeter Sink koos Eugen Tanneriga Evangeeliumi Vennaste Ühingu kogudust Saalem, mille nõukogude võimud 1949. aastal sulgesid.
1955-1957 oli Peeter Sink luterliku Elva koguduse hingekarjane, kuivõrd nõukogude ametivõimud ei lubanud teda juhtida kogudust kodulinnas Tallinnas.
Luuletaja ja kunstnik
Peeter Sink on loonud kokku üle 500 luuletuse ning umbes sama palju laulutekste, millest paljud on viisistanud tema abikaasa, helilooja Marje Sink. Oma eluajal avaldas Peeter Sink kolm luulekogu: "Sügavuste helid" (1924), "Kõrveteel" (1928) ning "Varjude maal" (1936). Siiani on lugejate hulgas säilinud ka kümneid tema luuletuste suvaliselt koostatud kogumikke, mida on nii käsitsi kui ka kirjutusmasinal paljundatud. Valitseva ateistliku ideoloogia tingimustes oli vaimuliku suunitlusega loomingu kirjastamine võimatu.
1962. aastal, viis aastat pärast Peeter Sinki surma, ilmus Torontos tema luulevalimik "Rännutee laulud". Peeter Singi 100. sünnipäeva puhul ilmus kirjastuse Logos väljaandel tema esimene ülevaatlik luulekogu "Taeva vari".
Peeter Sink kunstnikuna lähtus nii Riigi Kunsttööstuskoolis omandatud juugendlikust stilisatsioonist kui ka 1920ndail levinud ja ositi ka 1930ndail eriti Leedu kunstis juurdunud dekoratiivsest art deco'st. Tema arvukad maastikuvaated, nii vähesed suuremad õlikompositsioonid kui ka enamviljeldud guašš- ja pastellmaalid on enamasti loodud vahetust looduselamusest lähtuvalt, ent ka nendes näiliselt pretensioonitutes töödes avaldub kunstniku tõsine vaimne seisukoht, tavatähendusest avaram maailmatunnetus ja kunstnikule nii sõnas kui ka visuaalses väljenduses omane poeesia.
