Peetri aleviku elanikud: Ülemiste järveäärse tee võiks inimestele avada

Kuigi Ülemiste järv on jootnud Tallinna juba seitse sajandit, hakati linna suunatavat vett puhastama alles 1927ndal aastal. Tänasel päeval puhastab järve vett Ülemiste veepuhastusjaam ning protsessi kirjeldus on lühidalt järgmine: toorvesi läbib võred ja mikrofiltrid, mis eraldavad veest vetikad ja hõljumi, seejärel suunatakse vesi basseinidesse, kus vette juhitava osooniõhusegu abil hävitatakse mikroorganismid ja oksüdeeritakse orgaanilised ained. Seejärel lisatakse vee selitamiseks veepuhastuskemikaali koagulanti ning eraldatakse veest hõljum, kemikaalikogumid ja sade. Järgmisena läbib vesi filtrid ning vajadusel kasutatakse aktiivsütt või kloori enne vee reservuaaridesse suunamist. Viimastest pumbatakse vesi linna veevõrku vastavalt nõudlusele.

Ülemiste veepuhastusjaama puhastusprotsess on kohustuslikest nõuetest tõhusam, kuna eelkloorimise ja eelfiltreerimise asemel kasutatakse vee töötlemist osooniga, mis garanteerib tõhusamalt joogivee kõrge kvaliteedi. Lisaks on osoon keskkonnasõbralikum ja ohutum kemikaal, kui kloor.

Et suurendada Tallinna joogivee varusid ja parandada vee kvaliteeti, on aegade jooksul ehitatud kanaleid, mille abil suunati Ülemistesse mitme jõe ja nendele rajatud veehoidlate vesi. Esimesena kaevati 1922. aastal 10,7 km pikkune Pirita-Ülemiste kanal. Sajandivahetuseks oli Tallinna pinnaveehaarde valgla suurenenud sedavõrd, et Ülemiste järve looduslik valgala hõlmab sellest vaid 4%. Kõige olulisem veehoidla on Ülemiste järv netomahuga normaalpaisutusel 15,8 miljonit m3. Kuivadeks perioodideks on lisaveevarusid kogutud Paunküla veehoidlasse Pirita jõe ülemjooksul (9,9 miljonit m3) ja Soodla veehoidlasse Soodla jõel (7,4 miljonit m3).

Viimase 10-15 a jooksul on Ülemiste järve lõunakaldale tekkinud märgatav asustus. Kunagine väike Peetri küla on kasvanud mitme tuhande elanikuga alevikuks ning paisunud on ka teised külad. Nii on järv muutunud linnaäärsest järvest pea et linnakeskseks järveks. Elanike arvu kasv tõstab paratamatult üles küsimuse, kas praegune tasakaal vee-ja keskkonna kaitsmise ja avalikkuse huvide vahel on õige.

Teatavasti on AS Tallinna Vesi tuumikaktsionäriks ettevõte nimega United Utilities, mis opereerib Edela-Inglismaal vee-ja kanalisatsioonisüsteemidega pakkudes teenust 7 miljonile inimesele.

Joogivesi ammutatakse enamus juhtudel sarnaselt Tallinnaga pinnaveekogudest. Aga erinevalt avalikkusele suletud Ülemiste järvest on Inglismaal veekogud avatud. Saab vabalt ümber järve käia, joosta, jalgrattaga sõita, keelatud ei ole lemmikloomad ning paljud järveümbrused on kohandatud ka puudega inimeste liikumise huvides. Pakkusin aprilli lõpul üldkoosolekule kogunenud Peetri seltsile välja, et kirjutame Tallinna Veele ja pärime nende seisukohta järve osalise avamise küsimuses. Nimelt on järve ääres korralik kruusatee, mida mööda võiks jala käia, joosta, jalgrattaga sõita ning peetrikate jaoks tõstab selline võimalus märgatavalt elukvaliteeti. Üksmeel oli lihtne tulema ja nii läkski mai alguses seltsi esimehe, alevikuvanema ja allakirjutanu allkirjadega kiri teele. Mai lõpus saime vastuse, et veefirmal ei ole midagi selle vastu, et meie poolt pakutud võimalust lähemalt uurida. Ühe võimalusena pakkus Tallinna Vesi välja visiiti Suurbritanniasse, et sealset õiguslikku regulatsiooni ja praktikat kohapeal uurida. Oodatud on ka tulevaste kasutajate ehk Peetri esindajad.

Eks vahepeal ole mitmed visioonid tekkinud, kuidas järvekallast paremini kasutada. Järve kaldal asuva tee ääres peaks olema pingid, prügikastid, ilmselt ka mõni tualett.
Samuti võiks paigaldada päikesepaneeliga tänavavalgustuse, et hämaras oleks mugav ja turvaline liikuda. Loomulikult peaks järve äärde sisenemine olema füüsiliselt piiratud vaid kergliiklejatele, sissepääsud kaameratega valvatud, selged käitumisreeglid kolmes keeles väljas koos juhistega, kuidas käituda rikkujate avastamisel jne. Aga ärme tormame, ütleb ju vanarahvaski, et tasa sõuad, kaugele jõuad.