Pensionäridest õpetajatepaar on koolieluga endiselt kursis
Märjamaa keskkoolis töötas omal ajal mitmeid õpetajatest abielupaare. Ka pensionieas hoiavad nad kokku ja tähistavad üksteise sünnipäevi. Ilus tava on neil saada kokku kooliaasta alguses 1. septembril, siis nopitakse kooliaiast lilli ja viiakse need Märjamaa surnuaial lahkunud kolleegide kalmudele.
Tihti näeb avalikel üritustel Õilme ja Meinhard Normanit, rühikas Meinhard ning soojust kiirgav emaliku olekuga Õilme moodustavad kena paari. Huvi ümbruskonnas toimuva vastu on neil jätkuvalt suur, vaimu aitab ärksana hoida ristsõnade ja sudokude lahendamine. Lisaks muudele ajalehtedele tellitakse endiselt ka Õpetajate Lehte. Meinhard on iseõppijana saanud selgeks arvuti kasutamise ja tehnikahuvilisena aitab ta naabritel vajaduse korral ka asju parandada.
Mees juhib endiselt autot, aga pere kunagised pikad reisid on asendunud nüüd ühepäevaste väljasõitudega. Kui on vanade õpingukaaslaste kokkutulek, on Normanid alati kohal.
Õilme sündis Pärnumaal Varbla valla Käru külas 29. detsembril 1931. Meinhard on sündinud Peipsi-taga Polna rajooni Strjakovo külas 16. jaanuaril 1928. aastal, aga sünnitunnistusel on aasta hilisem number. Selle põhjusest räägime allpool.
Koolipõlve raske algus
Meinhardi vanavanemad rändasid Lõuna-Eestist Venemaale, kus Peipsi taga olid eestlaste asundused. Vanaisa ja isa ehitasid sinna kaks veskit. Kui saabus aeg kooli minna, oli poisil tervisega probleeme ja kooliminek lükkus aasta võrra edasi.
1937. aasta sügisel selgus, et I klassi ei avatagi, sest lapsi oli nii vähe. Õpetajana Olga Fjodorovna ütles, et las poiss läheb kohe II klassi.
Algus olnud ikka väga raske: kodus räägiti eesti keelt, vene keelt laps ei osanud ja sattus kohe II klassi. Paar nädalat hiljem avati küll I klass, aga Meinhardit sinna ümber ei tõstetud.
„Meil olid liitklassid. Mäletan, et pidime üht luuletust õpikust lugema, isa oli mulle Pihkva turult õpiku ostnud, aga selles raamatus seda lehekülge polnud. Õpetaja küsis, miks ma ei loe, aga ma ei osanud seda vene keeles selgitada, siis kõrvalt poiss seletas, milles asi. Tookord anti sõnalisi hindeid, algul tulid vaid „nõrk ja nõrk", aga matemaatikas hakkas kiiresti paremini minema ja varsti suutsin juba vene poissegi aidata," meenutas Meinhard. Pereisa viidi 1937. aastal vangilaagrisse, kus ta 1941. aastal suri.
1941. a lõpetas Meinhard V klassi, siis algas sõda ja kaks aastat ei olnud üldse kooli. 1943 tõi Rebase polk ehk saksa mundris eesti mehed eestlased sõja jalust Eestisse. Esmalt jõudis nende pere Haapsallu, aga teades et sugulased on Tartumaa kandis, liiguti sinna.
„Läksin Nõo kooli. Direktor tegi mulle etteütluse, et selgitada, mitmendasse klassi mind panna. Töö oli parandustest punane, mind määrati III klassi.
See aasta sai edukalt läbi, toetas ka see, et olin Venemaal saksa keelt õppinud," meenutas Meinhard koolitee algust Eestimaal.
Kui 44. aastal vene väed lähenesid, püüdis nende pere üle mere vabasse maailma pääseda, sest kasuisa oli tegutsenud omakaitses, seega uue võimu jaoks oli ta vaenlane. Jõuti küll Lõuna- Eestist mereni, aga paadikohti oli võimatu saada. Kui kasuisa arreteeriti, võeti neilt ära kogu tema nimel olnud vara ja pere jäi puupaljaks.
Enne seda suutis ta aga teha heateo Minhardile: „Oli teada, et Nõukogude Liit korraldab mobilisatsiooni ja saadab 16aastased noorukid lahingutesse Kuramaale, kus sakslased olid kotti jäänud. Kasuisa rikkus mu sünnitunnistuse ära: kirjutas 1928. aasta asemel sünniaastaks 1929 ja nii käivadki minu eluaastad siiani vale rada."
Suur soov õppida
Nooruk lõpetas Riguldi koolis VII klassi ja läks Haapsallu keskkooli, mis sai läbi 1950. aastal.
Kuna majanduslik olukord oli raske, valis ta edasiõppimiseks välja Leningradis sõjalise sideinstituudi, kus oli riiklik ülalpidamine. Haapsalu sõjakomissariaadis leidis üks töötaja, et kuna kasuisa on arreteeritud, siis noormees sellisesse kooli ei sobi. Osakonnajuhataja saatnud siiski dokumendid ära ja ka instituudist vastati, et see põhjus pole takistuseks. Paraku olid sisseastumiseksamid juba järgmisel päeval ja Meinhard poleks kohale jõudnud.
Siis otsustas ta anda dokumendid Tallinna Polütehnilise Instituudi majandusteaduskonda, kuhu oli veel vabu kohti.
Õhtul hakkas noor mees mõtlema, kuidas end õpingute ajal ära elatada, jalas olnud ka ainumas paar pükse ja nii võttis ta järgmisel päeval dokumendid välja. Järgmisena märkas ta, et polütehnikum otsib inimest, kes saata Leningradi aastasele instruktorikursusele. Sellele võimalusele sai takistuseks puuduv paber, mis annaks ajapikenduse sõjaväkke võtmisest.
Ootamatult õpetajaks
Nüüd läks noormees Haapsallu tagasi, et leida mõnd arvutamise ametit enne sõjaväkkke võtmist. Haridusosakonnas öeldi, et vajatakse õpetajaid. Nii sattus Meinhard praeguse Märjamaa valla serval asuvasse Maidlasse.
„Käisin hommikul ümber maja, välja tuli vanem prillidega mees. See oli direkor. Algul pakkus ta nii vähe tunde, et selle palgaga poleks ära elanud, läbirääkimised lõppesid sellega, et hakkasin andma matemaatikat, füüsikat, kehalist kasvatust ja olin ka pioneerijuht. Kahe aasta pärast ütlesid inspektorid, et teie koht pole siin. Mul tõmbus seest külmaks, et missugune saatuselöök nüüd on tulemas, aga kolleeg rahustas: ära muretse, see tähendab edutamist."
Nii jõudiski Meinhard Norman Märjamaa keskkooli, kus töö kõrvalt sai kätte õpetajakutse ja kus ta tegi oma elutöö matemaatikaõpetajana. Pärast pensionile jäämist töötas Meinhard internaadis kasvatajana ja andis ka Vigala kutsekoolis tunde. „Oleksin tahtnud inseneriks saada ja tehnikaalal töötada," tõi ta välja oma unistuse. Sai aga heaks õpetajaks, kes on jätkuvalt nii vormis, et annab ka praegu järeleaitamistunde matemaatikas, kui temalt abi palutakse. Palju tema õpilasi on läinud õppima tehnikaerialasid.
Kui kõrgkoolis neilt küsiti, kes oli teie õpetaja ja kuuldes Meinhard Normani nime, öeldud seepeale, et siis te ju oskate ainet.
Meinhard meenutas, et kunagi tehti eksameid juba 5. klassis ja see oli tema arvates hea, sest sundis õpilasi pingutama ja õpitut kordama. „Nüüd jääb mulje, et õpetajat ei usaldata: eksamitööd viiakse parandamiseks ära ja neid hindab kõrge komisjon. Meie parandasime töid ise."
Soov saada õpetajaks
Kui Meinhardil on tulnud teha mitmeid ümberlülitusi ja edasi-tagasi hüppeid nii keelte kui klasside vahel, siis Õilme koolitee kulges edukalt ja ühe jutiga. Paadrema koolis läks tal õppimine nii hästi, et õpetaja pani teda nooremate vihikuid parandama. Koos sõbranna Aino Paumetsaga soovitigi õpetajaks saada.
Algul läksid neiud Haapsalu seminari, aga kui selgus, et seal saab vaid algklasside õpetajaks, viidi dokumendid Tallinna pedagoogilisse seminari. Viis aastat möödusid kokkuhoidlikult elades: kooli sõideti trammiga, tagasi tuldi jalgsi. Tšekkide eest ostetud leiba müüdi kotipoistele, stipipäeval lubati endale ka saia ostmist.
Õilme suunati Märjamaale haridusosakonna inspektoriks, aga tema soovis kooli. Saigi. Aasta pärast hakkas ta ülikoolis kaugõppes õppima geograafiat.
Mõnuga meenutas Õilme oma geograafiaringi kokkusaamisi ja matku. „Andsin kord ette valmistada teema rääkida Ladina- Ameerikast nii, nagu oleks õpilane ise seal olnud. Ringitunni ajal läks vool ära, aga Jüri Plamus jutustas pimeduses nii hästi, nagu ta tõesti oleks seal päriselt käinud. Kesk-Aasia õhtutel istusime vaibal maas ja jõime teed."
Õilme ütles, et õpetajaametit pole ta üldjuhul kahetsenud, vaid nendel aastatel, kui olid väga suured klassid, mõtles ta vahel, miks sai nii raske töö valitud.
Õpetajatest vanemate jälgedes käib ka tütar, kes on Suure- Jaanis matemaatikaõpetaja, tütretütar lõpetas ülikoolis geograafia eriala ja töötab Viljandi maavalitsuses.
