Katus oli küll juba mineku peal, aga seest vaatas vastu justkui mõne ajaloomuuseumi filiaal. Omaaegne vesikveski sisseseade, mis puhtaks pesti ja püünele tõsteti, on tänaseni kõrtsu üks trumpe. „Isa tahtis just sellist oma hõngu ja ajalooga kohta," ütleb tänaseks juhtimise üle võtnud tütar Kirsti.

Kuna vesiveski hooviala oli piisavalt suur ja Vääna jõgi vahutas kõrval, tundus olevat mõistlik mõte jõevesi hoovile tiiki juhtida ja forellipüük püsti panna. Sel ajal selliseid improviseeritud kalapüügi kohti Eestimaal palju ei olnudki. Pea viit aastat omaenese kätetööd veski taastamisel, miljon krooni pangalaenu ja natuke sääste, tunde tuhnimisi ajalooarhiivides ning 31. mail 2003. aastal avas kõrtsimaja uksed. Asjatundliku ja ajaloost hooliva renoveerimise eest sai Arno Pavel ka muinsuskaitse tunnustuse ja Presidendilt ordeni.

Muide - töötajad räägivad, et varje ajaloost on nemad päris oma silmaga näinud ja kõrvaga kuulnud. Kunagi olla kohalik mölder särgivarrukat pidi veskikivide vahele jäänud ja hinge heitnud. Ja nüüd kolistavat ta hing aeg-ajalt majas ringi - olla nähtud valgeid kingi liikumas ja samme-hõikeid-häälitsusi. Kirsti ise vaimu näinud pole, aga kui see seal liigubki, siis usub perenaine, et õnnetult hukka saanud veskiomanik on igatahes heade kavatsustega. 

Perenaine Kirsti võtab isa loodud pereäri hingega, kaasatud on ka tema oma pere, nii mees kui lapsed.

Hubane seest ja õdus väljast

Kõrtsu sisemus on hubane ja ajaloohõnguline, teenindus mõnusalt kodune. Koha algupärale omaselt ei mingit peenutsemist ega pretensioonikat interjööridisaini, veskiveski atribuutika ja kamin nurgas ning puhta pinnaga paekiviseinad teevad vajaliku töö ära. „Meie eesmärk ongi see, et külastaja tuleks nagu sõbra juurde külla," sedastab Kirsti.

Maikuu lõunaajal, mil ümbritsev loodus lokkab ja lõhnab, mõjub Hüüru Veski aiaala kui pisike peegeldus paradiisist. Kalad hüppavad tiigist õhku, nii nagu seda ainult multifilmist näha saab, lihtsad palklauad on peidetud nii murukatusega varjualusesse kui ka sooja keskpäeva päikselaiku, ülejõe platsil saavad pisiinimesed mänguväljakul kilgata.

Lind siristab ja ahju juurest levivad küpsekala ahvatlevad lõhnad.

Forell sobitud pea igasse toidukorda

Kala saab külastaja ise püüda, õnged ja sööt on tiigi serval valmis. Forellipurikad tuuakse tiiki aga hoopis Saaremaalt, paar korda kuus. Kui kaua see kala seal tiigis söödav seisab? „Ega ta pahaks ei lähegi, kala on niikaua värske, kui ta on elus.

Aga kui on ikka ülekasvanud, selline 5-6-kilone, siis maitse muutub juba puisemaks küll," nendib Kirsti. Samas on tema sõnul kalakäive siiski suvisel perioodil piisavalt suur, et vanu isendeid pigem tiigist ei leia. Lisaks on punakalaline menüüs sees pea igas toidukäigus. Eelroana saab soolaforelli ja forellisaia, aedviljaga miksitud ja püreekreemist forellisuppi. Toekama taldrikutäie saab grillkalast ja forelli-peekonivardast. Magusa nimekirjast siiski tiigielanikke ei leia.

Tegelikult on kogu menüügi võluvalt lihtne ja selge, ei mingi välismaist sõnademängu bruscettade ja panna cottadega. Saab kama vahukoore ja törtsu pohlamoosiga, kartulit ja heeringat, hapukapsasuppi ja sealiha. Ja rahakotile ei mõju söömaaeg Hüüru Veskis ka just röövretkena.

Sobib igas suuruses seltskonnale

Suvine terrass mahutab kokku paarsada inimest, siseruumides saab lahedalt pidu pidada sajapealine seltskond. Talvel on klientidega nutusem ja majandamisega raskem.

 „Me püüame klientidele ikka selgitada, et ega kala pole rändlind, kes sügisel lõunamaale lendab. Ka talvel saab jääaugust õngitseda," selgitab perenaine Kirsti. Suvel see-eest on paremad ajad, lõunat söömas käivad paljud Paldiski maantee äärsete firmade töötajad, õhtuti tulevad aega veetma sõpruskonnad ja pered.

Pea poole külastajatest moodustavad vene rahvusest kunded, nii Tallinnast, kui Venemaalt. Kalapüük on neil veres. „Me olla Peterburgis üsna populaarne," teab Kirsti. Mingit suunatud reklaami sinna küll tehtud ei ole, pigem levib info suust-suhu. Aga kohalikku külarahvast just palju ei käi ja sellest on perenaisel isegi kahju. Samas on tal heameel, et koha on omaks võtnud sünnipäevalised-pulmalised. Kirsti enda pulm oli esimene linnuke ja nüüd on aastas värskeid abielu tähistamisi mitmeid. Maja teine korrus sobib kenasti privaatsemaks ja vaiksemaks olemiseks, näiteks peiete korraldamiseks.

Tõsine pereäri - vanaisast lapselasteni

Kümme järjepidevat tegutsemisaastat on ühe söögikoha kohta päris pikk aeg. Ka Hüüru Veskis on nähtud paremaid ja halvemaid aegu. Ennemasu aegsel perioodil andsid veskiseadmete vahel kontserte nii Anne Veski kui Terminaator ja maja vappus tantsutuhinast. Siis tuli paljukirutud majanduslangus ja bände enam tellida ei saanud, sest klient kippus kõrtsi asemel kodu eelistama. Täna pakutakse meelelahutuslikuma poole pealt kord kuus karaoke õhtuid, aga suured peod on jäänud minevikku. Päris nii hulluks, et uksed sootuks kinni panna, ei ole olukord õnneks läinud.

Läbi aastate on ka kõrtsiomanikud ise igapäevaselt majas ja mitte niisama direktorit mängimas, vaid ikka asistena. Näiteks perenaine Kirsti on võimeline nii kala fileerima kui raamatupidamist korras hoidma ja kõik nende kahe vahele jäävad asjadki pole talle võõrad. Igapäevaselt on ametis ka Kirsti mees ja pisikesed tütred ripuvad emal-isal kaelas ja põlve peal kaasas, saades juba varakult pereäri maitse suhu.

 „Muidugi me alguses kartsime, et kas hakkab ikka minema. Hakkas. Isa sai hea asjaga valmis ja mina nüüd proovin siis seda tema elutööd edasi nügida. Võib küll öelda, et tänaseks on Hüüru Veskist saanud just see, mida me tahtsime," rõõmustab Kirsti, kes kõik need 10 aastat pereäris kaasa on löönud. 

Kui kell 12 kukub, on õu lõunanautlejaid täis

Aga tulevikuplaanid? Uued kontseptsioonid?

Meeles mõlguvad Kirstil ka nii mõnedki arendusmõtted. Veskimaja ennast küll enam suuremaks-laiemaks teha ei kannata. Ainult kõrgustesse, aga siis kaoks ajaloolise maja olemus ära. On mõeldud ka majutuse pakkumise peale, et ostaks naabruses mõne suvila ära ja putitaks kundedele ööbimispaigaks, aga paraku on läheduses vaid villade mõõtu majad pakkumisel ja neile ei hakka võim peale.

Tänaseks on ettevõtte laenupriiuse saavutanud, kuigi kõrts miljoneid just ei teeni. „Aga töötajatel on palgad makstud ja endal ka kõht täis. Eks neid miljoneid tahaks ka, aga selle jaoks peaks ilmselt uue koha lisaks rajama. Praegu ei hakka jaks peale, aga mine tea..." jätab Kirsti tulevikuplaanid lahtiseks.