Teismelisega on võimatu asja ajada, ohkab paljulapseline pereema, kelle üks võsukestest on jõudnud teismelise ikka. Pereema kirjeldab, kuidas laps viimasel ajal põhjendamatult uksi paugutab, vaidleb vastu ja suure hädaga täidab korraldusi.

Kui me annaks nüüd sõna teismelisele, kes üritaks saada aru, mis tema sees toimub, siis kommentaar emale oleks pereterapeutide ja psühholoogide tõlget kasutades umbes selline: murdeeas hakkan ennast otsima, kui te lubaksite seda mul teha, on lootust, et ma ennast leiangi ja oskan kahekümnendatesse aastatesse jõudes vastata küsimusele, kes ma olen ja kuidas suhestun maailmaga.

Ei kõla lohutavana oma teismelise pärast mures oleva vanema jaoks, et sagedasem viga, mida vanemad põlvest põlve teevad on see, et nad takistavad eneseotsinguid ja selle nimel vajalikke läbikukkumisi. No mis siis ikka nii väga juhtub, kui lõunasöök on nässu keeratud? Kui läbikukkumine pole eluohtlik, siis on see hea õpetaja.

Noored kurdavad pahatihti, et selle asemel, et teismelist mõista läheb vanema närv hoopis krussi ja kui muidu ei saa, siis hääle tõstmisega arvab ta saavat asju paika panna.

Proovitakse ka kauplemistaktikat, et kui koristad toa ära, võid õhtul kella kümneni üleval olla. Kui kauplemine tulu aga ei too, jääb üle veel hirmutada ja karistada. Sellel on teatavasti kõige kiirem mõju tulemuseni jõudmisel. Ah nii, tuba on jälle segamini, taskurahast jääd ilma, arvutimänge ka mängida ei saa.

Perenõustaja Auli Kõnnussaart intervjueeris Rae Sõnumite toimetaja Signe Heiberg.
Mis toimub teismelise peas ja kuidas temaga toime tulla?

Selleks, et mõista teismelist ja hoida temaga head suhet on oluline kohanduda teismeeas toimuvate muutustega ja hoolitseda enda eest, et oleks jõudu toeks olla.

On müüt, et teismeiga peabki olema tormine ja inetult konfliktne. Teismeiga on üks vägagi oluline arenguetapp täiskasvanuks küpsemise teel. Noore inimesega toimuvad füüsilised muutused, mida me näeme silmaga. Lisaks muutub oluliselt noore sisemaailm (mõtlemine, väärtused, hoiakud, vajadused jne) mida silmaga näha ei ole.

Noor inimene peab hakkama oma vanematest lahti rebima, et leida üles oma mina ning õppida ennast usaldama. Iga muutus tekitab segadust ja erinevaid tundeid. Mida stressivabam on kodune õhkkond ja mida teadlikumad on vanemad teismeea psühholoogilisest normaalsest arengust, seda sujuvamalt ja rõõmsamalt saavad kulgeda aastad enne pesast lõplikku väljalendamist.

Selleks, et vanemad tuleksid toime lapse teismeea muutustega, on tähtis, et nad hoolitseksid iseenda vajaduste eest ja hoiaksid oma tassi täis. Tõenäoliselt on iga teismelise vanem tundnud seda väikest või suuremat valutorget südames, kui ta kogeb oma väärtuse vähenemist teismelise silmis. Väikese lapse jaoks on ju vanem kogu maailm, kuid kasvades muutub maailm suuremaks ja vanem „väikesemaks". Sellistel hetkedel on oluline, et vanem teadvustaks, et see on normaalne ja et lapsel ongi vaja leida oma koht omaealiste hulgas. Kui vanem on valmis lapse lahti laskmiseks, siis on see mõlemale lihtsam. Vanematel on sel ajal võimalus toetuda nendele asjadele, mis neile rõõmu pakuvad ja energiat annavad - paarisuhe, hobi, sõbrad, töö ja muidu huvitav elu. Mida paremini saavad vanemad oma emotsioonide ja eluga hakkama, seda rahulikumalt saab teismeline areneda ning luua vajalikku kogemuslikku baasi iseseisvaks eluks.

Kuidas kasvatada teismelist? Kasvatuse sisu võiks teismeeas olla hea suhe ehk ühendus, mille vanemad loovad läbi dialoogi. Dialoog saab toimuda kahe eraldiseisva isiksuse vahel, kus mõlemad kuulavad teineteist.

Mida tähendab kuulamine? Vanem teeb oma pea kuulamise ajal mõtetest tühjaks, et mitte anda hinnanguid ega segada oma kommentaaridega vahele. Hea on sõnastada ümber seda, mida laps ütles, peegeldada tema tundeid ja kinnitada, et saate tema vaatenurgast aru. Kui vanemal on raske kuulata oma last, siis võiks ta mõelda, kas ta on valmis nägema oma last eraldiseisva isiksusena? Kui lapsed tunnevad, et nende mõtetest ja tunnetest tahetakse aru saada, siis muutuvad nad palju rahulikumaks ja ei pea nii palju ka uksi paugutama.

Tegelikult ei ole teismelised veel sõltumatud ja vajavad oma vanemaid väga palju, kuid lihtsalt uuel viisil. Noored vajavad, et vanemad tunneksid huvi nende mõtete ja kogemuste vastu ilma hinnanguid andmata. Samuti vajavad noored, et vanemad räägiksid ausal viisil endast, oma vajadustest, väärtustest, rõõmudest ja raskustest. Noored hoolitsemist ja hellust, kuid empaatilisel viisil, mis tähendab seda, et vanem kuulab ja märkab noore päris vajadusi ega paku hoolitsust seal, kus seda ei vajata. Näiteks on päevi, kus laps tahab omaette olla ning tal ei ole jututuju, kuid on päevi, kus ta väga tahaks vanemale oma päevasündmusi või plaane jagada. Hoolivad puudutused on teatud olukordades väga sobivad ja mõnusat lähedust tekitavad, kuid sõpradega koos olles ta ei taha, et vanem tema salli tuleks sättima või näiteks kallistama. Lähedane suhe saab tekkida vaid siis, kui vanem kuulab empaatiliselt lapse vajadusi. Olulised märksõnad võiksid olla aktsepteerimine, austus, ausus ja uudishimu.

Koolipsühholoogi ja perenõustajana olen näinud, et kõige olulisem ja ka kõige raskem on vanematel loobuda nooruki kontrollimisest ning keskenduda suhte tugevdamisele. Kindlasti on see aga kõige tõhusam viis muuta teismeiga kõigi pereliikmete jaoks võimalikult nauditavaks. Kui suhe on teismelisega hea, siis saavad vanemad nautida aina huvitavamaid vestlusi ühe põneva isiksusega. Kontrollides ja karistades ei saa kujuneda vastutustunne. Kui vanem tunneb suurt ärevust ega suuda kontrollist loobuda, siis võib olla abi sellest, et meenutada oma lapsepõlve, suhteid vanematega ja oma selleaegseid vajadusi. Tehes ruumi teismelisele oma valikute ning nende tagajärgede kogemise jaoks, loob vanem võimaluse vastutustunde tugevnemiseks. Kokkuvõtteks võib öelda, et kõige olulisem on teismelisega koos elades luua dialoog.

Dialoog tähendab, et lisaks noore kuulamisele ja mõista püüdmisele on vaja vanemal olla aus. Ausalt tuleb rääkida oma vajadustest, väärtustest ja tunnetest. Kui vanem aktsepteerib enda ja teismelise erinevusi, siis suudab ka teismeline paremini aktsepteerida vanema vajadusi ning nendega arvestada. Rusikareegel on see, et kui vanem tahab olla teismelise poolt kuuldud ja mõistetud, peab ta ise esimesena kuulama ja mõistma. Kui tekib mõistmine ja dialoog, siis pole vaja kontrolli ja karistusi.

Kontrolli asemel võiks olla huvi, hoolimine, selged piirid ja vastastikused väljendatud ootused. Emotsionaalne turvalisus tähendab, et aktsepteeritakse teise olemust ning väljendatakse oma tundeid ausalt. Täiskasvanu on see, kelle võimuses on luua kodus turvaline õhkkond, milles teismeline järkjärgult küpseda saab.

Kirjastuse Väike Vanker kodulehelt võib leida valiku lastekasvatusalast kirjandust, mis toetuvad sarnastele arusaamadele lastekasvatusest: www.print.ee
_____________________________________________

Iga teismelise vanem võib vastata allolevatele küsimustele. On hästi, kui saate vastata jaatavalt. Kui ei saa, siis saate otsustada, kuidas muuta oma igapäevast suhtlemist, et kõik küsimused saaksid ühel päeval jaatava vastuse.

  • Kas ühendus on avatud?
  • Kas ma näitan üles huvi oma lapse elu vastu?
  • Kas ma olen osaline mõnes tema tegevuses?
  • Kas on selged reeglid ja piirid millal, kus, kuidas ja kellega teismeline vaba aega veedab?
  • On need reeglid läbi räägitud ja selged?


Auli Kõnnussaar soovitab lugeda:
• Jesper Juuli raamatuid piiridest, ei-ütlemiset, agressioonist, puberteedist ja tarkadest lastest.
• Thomas Gordoni raamat „Tark lapsevanem"
• Adele Faberi jt. raamat "Kuidas rääkida lastega nii, et nad õpiksid kodus ja koolis"
• Perekeskuse Sina ja Mina kodulehelt (www. sinamina.ee) saab vaadata tasuta ja väga häid e-koolitusi, küsida nõu e-nõustamiskeskusest või leida vajadusel sobiv perenõustaja või koolitus.