Persoon: Aleksander Rohusalu - mees nagu orkester
Haaslava valda kolib igal aastal ka uusi elanikke, kes meie tublisid sootuks ei tunne. Seetõttu on uuenenud Teataja võtnud ülesandeks neid vallaelanike tutvustada. Esimesena selles järjes tutvume Aleksander Rohusaluga, rahva poolt kutsutud Sassiga.
Intervjuud alustades jääb esmapilgul mulje, justkui oleks tegu tagasihoidliku härraga, kelle ütlemisest kostub ikka "Ah, mis mina..." või "Ah, kõik teavad seda lugu juba niigi...". Jutu käigus avaneb aga hoopis teine mulje. Tegu on mehega, kes tööd ei karda, on mitmel alal andekas ja tunnistab, et pole temperamendi poolest mitte harilik Eesti mees, vaid pigem lõunamaiselt kuumavereline.
Aleksander on üks järele jäänud kolmest mehest, kes on laulnud Haaslava Meeskooris alates 1965. aastast. Haaslava vallas elab ta alates 1964. aastast. Siia kolides töötas ta mehaanikuna, hiljem autojuhina. Tal on kolm poega ja 7 lapselast - 6 tüdrukut ja 1 poiss. Musikaalsus on neil ilmselt geenides, sest poegki on tasemel meeskoori laulja ja ka lapselapsed ümisesid kogu intervjuu vältel meile taustaks oma heledal häälel.
Muusikal on Aleksandri elus suur roll. Lisaks laulmisele oskab ta mängida õige mitut pilli: saksofoni, klarnetit, klaverit ja isegi kortsule saab hääled sisse.
Just seetõttu on meie vestluse peamiseks teemaks Haaslava Meeskoor. Aleksander on seal laulnud pikki aastakümneid, lisaks on tehtud meeskvartetti, mis küll tänaseks enam koos ei käi, kuna vanus on teinud oma töö, kuid omal ajal sai parteikomiteeski sellega laulmas käidud. Nooremana on ka bändi tehtud, mis kindlasti noortele Sassile populaarsust lisas, eeskätt õrnema sugupoole seas.
Aleksandril on hea meel, et meeskoor on püsinud ja usub, et püsib veel kaua, kuna noori mehi on ikka juurde tulnud. Muret teeb vaid see, et vähesed neist on Haaslava valla elanikud. Stabiilselt laulab kolmekümne mehe ringis, on olnud juhuseid kus laulupäevaks saadakse kokku isegi 45 meest. Peagi on tulemas ka koori 90 juubel. Selle eest tänab ta ka Haaslava valda, kes on olnud läbi aegade väga toetav.
Peamised meenutused on ikka koori väljasõitudelt ja esinemistelt.Meenub lugu kui Kihnu sõidu ajal kaasavõetud õllevaat tahtis merre ära uppuda. Veel viimasel hetkel sai nöörid taha ja välja tõmmatud, muidu oleks mehed kolm päeva kuival olnud. Volbriööks jällegi tegi Sass külla tulnud naistele luuad jalgevahele, et oleks ikka lõbusam.
