Piiterlaste Seltsingu liikmed meenutasid oma õpinguaastaid
Hanno Tamme kutsel osalesid vestlusringis praegu Simunas elav Evi Nõmme, Mare Peil, neiupõlvenimega Oviir, kes mõlemad õppisid Herzeninimelises pedagoogikainstituudis, Lesgafti- nimelise kehakultuuriinstituudi vilistlane Tiiu-Reet Künnapas ja põllumajandust õppinud Väino Kanarbik. Hanno Tamm ise õppis toiduainete tehnoloogia instituudis.
Peale õpinguaastate 1950. ja 1960. aastate Leningradis liidab neid kõiki kuulumine Piiterlaste Seltsingusse, mis koondab Peterburis õppinud eestlasi. Seltsingu tegevus on tihe, tänavu valmistuvad nad juba oma viiekümnendaks kokkutulekuks. Seltsingu liikmetel on valminud käsikiri, kus on kirjas nende mälestused õpingu- ja noorusaastatest Leningradis.
Tiheda seltsielu kõrval on piiterlaste seas tähtsal kohal heategevus. Nad on annetanud 5000 eurot Peterburi Jaani kiriku ligi kahe meetri kõrguse risti kuldamiseks ning koguvad nüüd raha Jaani kiriku oreli taastamiseks.
Neevalinna sattuti õppima väga erinevatel põhjustel. Mõnel avanes just seal võimalus alustada õpinguid teda huvitaval erialal, mida Eestis ei olnud võimalik õppida. Mõnel aga olid põhjused keerulisemat laadi - kas oma päritolu või mineviku tõttu poleks neil Eestis tol ajal õnnestunud kõrgkooli pääseda.
Kõik meenutasid õpinguaega ja oma noorusmaad väga soojade sõnadega ning hindasid kõrgelt tollaste, veel tsaariaja haritlastest õppejõudude intelligentsust ja asjatundlikkust.
Praegune meie valla Tisleri talu peremees Hanno Tamm, kes töötas 27 aastat Saku õlletehases linnasemeistri ja peainsenerina, alustas oma õpinguid toiduainete tehnoloogia instituudis 1958. aastal. „Mind huvitas eriala - käärimise tehnoloogia, aga veel suurem huvi oli mul Peterburi muuseumide ning rikkaliku ajaloo ja arhitektuuri vastu. Olin palju huvitavat kuulnud tsaariajal Peterburis elanud ja õppinud eestlaste käest, samuti mõndagi huvitavat optantidelt," rääkis Hanno Tamm, kelle mäletamist mööda kulus Peterburi rikkaliku pärandiga tutvumisele pea kogu tema vaba aeg. Tänaseni tunneb ta end Ermitaažis nagu oma kodus ja suudaks seal praegugi giidina liikuda lausa toast tuppa.
Evi Nõmme, kes on suurema osa elust töötanud haridusvaldkonnas, meenutab: „Fantastiline aeg oli. Meid olid õpetamas veel tsaariajal üles kasvanud õppejõud, kelle kultuur, kogu olemine ja intelligentsus olid muljetavaldavad. Baltlastesse suhtusid nad erilise soosinguga. Need hallipäised õppejõud ei andnud meile mitte ainult head haridust, vaid õpetasid ka seda, kuidas tutvuda linna rikkaliku ajaloo- ja kultuuripärandiga: kuhu minna ja kus, mida näha on. Nad jagasid ka oma tarkusi, kuidas tudengieluga paremini toime tulla."
Mare Peili, Viru-Jaagupi legendaarse pastori Madis Oviiri tütre sõnul olid tal paljud sugulased Eestis represseeritud ja seetõttu oli Leningradis lihtsam kõrgkooli saada. „Teiseks põhjuseks oli, et seda eriala, mida omandada soovisin, Eestis ei õpetatud.
Minu diplomi peal on, et olen pedagoogika- psühholoogia õpetaja ja alushariduse metoodik" rääkis Mare Peil. Tema meenutas samuti, et õppejõud olid intelligentsed ja haritud inimesed ning nende loengud omaette klass. Ta mäletab õpinguaastaid kui väga õnnelikku aega oma elus. Hardusega meenutas ta kooliõdesid, kellega saadakse siiani iga viie aasta tagant Peterburis kokku. Ja oh seda rõõmu siis igast kokkusaamisest!
Tiiu-Reet Künnapas alustas oma õpinguid Lesgafti-nimelises kehakultuuriinstituudis 1953. aastal. Olles eelnevalt kiitusega lõpetanud Tallinna kehakultuuri tehnikumi, ei tulnud tal sisseastumiseksameid teha. „Piiteri ajale nüüd, vanema ja veidi targemana tagasi vaadates, saan aru, millises maailma tähtsusega ajaloolises linnas, kaunite kunstide ja ehitiste keskel me elasime. Tihti sai külastatud Ermitaaži, nautida Maria teatis balletietendusi ja ooperit. Sai näha ka rahvusvahelisi võistlusi ja imetleda kuulsaid sportlasi," meenutas Tiiu-Reet Künnapas.
Väino Kanarbik, kes lõpetas õpingud sealses põllumajanduse akadeemias 1967. aastal, meenutas: „Väga head õppejõud olid. Nad olid lääneriikides käinud, näinud sealset elu ja valdasid põllumajandusteemat hästi. Mäletan õppejõudu, kes tõi meile, tudengitele, eeskujuks Rootsi põllumajanduse, mis oli efektiivne ja mida aitas edasi eesrindlik insenerimõte. Targad õppejõud oskasid väärt kogemusi hinnata ja neid ka meile edasi anda."
Oma kirjapandud mälestustes meenutab Hanno Tamm: „Toiduainete tehnoloogia instituut asus Moskva prospektil Moskva Väravate juures. Elama sattusin raudtee instituudi ühiselamusse Madise saarel.
Selle saare kinkis Peeter Esimene eestlasele Madisele, kes oli Põhjasõja ajal Vene vägede teejuhiks Eestis. Madise saar asub Neeva jõesuus ja tänava nimi, kus asus ühiselamu, oli Perevoznaja (Üleveo). Sealt kaudu liikusid vanasti kaubad rannast laevadelt linna. Õppetöö instituudis toimus kuuel päeval nädalas. Pühapäeval püüdsin tavaliselt külastada mõnda muuseumi või kultuuriüritust.
Õhtul oli aga ansambli „Balticum" proov. „Balticum" oli eesti-läti-leedu tudengite laulukoor ja rahvatantsurühm, sisuliselt korporatsiooni olemusega balti üliõpilaste liikumine. Meie ansambli „Balticum" proovid toimusid M. Gorki nimelises Kultuuripalees. Tore oli kohtuda omadega. Kõlas emakeel. Lätlastega ja leedulastega rääkisime vene keeles, aga ajasime ühist asja. Laulsin segakooris, mida juhatas konservatooriumis õppinud lätlane Niklavs Duse.
Rahvatantsijaid juhendas Hilja Sagris. Osalesime ka Peterburi isetegevuses ja laulupäeval. Pärast kooriproovi tantsisime kultuuripalee tantsuorkestri saatel. Oli lõbus kodune tunne."
