Lugupidamisega Heiki Morna."

Kuna saadetud fakt riidevabriku ajaloost oli põnev, palus Keila Leht Heiki Mornal vastata veel küsimustele riidevabriku Keila ja lipukanga värvimise kohta.

Kuidas saavutasite õige sinise värvi? Kas riidevabrikus kasutati samuti pantone kataloogi vms?

Autentse sinise värvi saime vabrikust Tekstiil, kus poolsiidist lippe hakati trükkima juba varem. Nende tootmisjuht, mu kunagine kolleeg Peeter Pokk, uuris muuseumitest õige tooni.

Kas Keilas värviti ka musta kangast ja ilmselt tuli valgetki värvida või pleegitada?

Loomulikult väljastasime kõik kolm lipuvärvi, kuna Eestis toodeti peenvillast kangast ainult meil.

Ehk mäletate, kui paljude lippude jaoks võis kangast olla, mida värvisite?

Täpset kogust, palju lipu kangast tegime, ma ei mäleta,arvatavasti mitte vähem, kui 30-35 jooksvat meetrit, ehk üks poomitäis igat värvi oli kindlasti.

Kas töölised teadsid, mille jaoks nad kangast värvivad?

Töölised enamjaolt ei teadnud, mis tööga tegemist oli. Tsehhijuhatajaks oli Grigori Jepifanov, ülimalt aus ja korrektne vene mees, kes ei pooldanud intrite vaateid. Olime omal ajal koos lõpetanud Leningradi Tekstiiliinstituudi, seega usaldasin teda täielikult.

Mida põhiliselt sel ajal, kui te peainsener olite, värvi- ja viimistlustsehhis tehti? Kust tulid kangad, kellele läksid? Kui palju oli tol ajal vabrikus töötajaid?

Vabriku põhitootmine asus Tallinnas, kolmes kohas. Madara tänaval oli ketrustsehh,sealt liikus peenvillane lõng Paldiski mnt 29 tsehhi, kus see korrutati kahekordseks. Seejärel kooti sellest lõngast Pärnu mnt tsehhis kangas. Praegu asub selles hoones trükikoda Aldus. Valmiskootud toorkangad toodi Keila tsehhi, kus toimus viimistlemine ja värvimine. See on tehnoloogiliselt pikk protsess, mida kirjeldada pole vist vaja. Kokku oli vabrikus stabiilselt 900-1000 töötajat. Kui palju neist viimistlustsehhis, seda on raske meenutada, vist kusagil 100 inimese ringis, igal juhul töötati kolmes vahetuses.

Veel oli meil ketrusjaoskond Haapsalu mnt ja Jaama t nurgal, seal kedrati kohalikust villast (maavillane) lõnga ja Jaama tänaval oli nõelumise osakond, kus Keila naised parandasid sentimeeterhaaval vigu kangas, st tegid praakkangast korraliku.

Vabrikul oli ka oma elamufond. Kõik need majad, mis paiknevad tsehhi kõrval, vist Kalda tee, olid meie ehitatud ja sooja said meie katlamajast. Kuna Tallinna tsehhidesse oli vaja töölisi, aga tol ajal oli keeld Tallinna uusi elanikke tuua, kasutasime neid maju ka ühiselamutena Tallinna tsehhide töölistele.

Kangad läksid üle Nõukogude Liidu, loomulikult ka Eesti õmblusvabrikutesse.Mõned lugejad ehk on isegi kandnud koolivormi (teksariie, ruuduline seelik) - need olid ka meie kangast õmmeldud.

Millal tsehh tegevuse lõpetas?

Millal tootmine lõpetati, ei tea. Pikaaegne vabriku remonditsehhi juhataja Mati Teimann, Keila elanik, teaks ehk mõndagi rohkem. Vabriku ajalugu oli kaante vahel, aga kus see praegu on, seda ma ei oska öelda.

Mida tegite pärast Keilast lahkumist?

Pärast Keilast lahkumist töötasin mõni aeg Eesti-Vietnami Assotsiatsioonis,elasin mõnda aega seal. Seejärel kuni pensionile jäämiseni Tehnilise Järelevalve Inspektsioonis. Muidu töötasin Eesti kergetööstuses alates 1966. aastast, kohe pärast instituudi lõpetamist.

Keila riidevabriku asukoha äramärkimine tasuks kaalumist. Viie aasta pärast saab Eesti Vabariik 100, selleks ajaks võiks mälestuskivi või -tahvel olemas olla.

Ma arvan,et austamaks neid Keila inimesi, kes töötasid aastaid selles vabrikus ja mitte just kergetes tingimustes ning tõid oma perele leiva lauale, võiks siiski kaaluda väheke varasemat tärminit. Näiteks aastat 2014, mil saab 130 aastat sinimustvalge lipu pühitsemisest Otepääl (4. juuni 1884) ja 25 aastat päevast, mil Pika Hermani torni heisati uuesti Eesti rahvuslipp (24. veebruar 1989) - põhjust oleks küllaga.

Ma rohkem tahaks meie endiste töötajatele ja nende järeltulijatele austust avaldada.

Mõtelge selle üle, kas teil oleks hea tunne, kui teie esivanemaid tunnustatakse? Arvatavasti pöördun ka meie tolleaegse ministri Jüri Krafti poole, ehk ta organiseerib mingi toetamise.
Riidevabriku varemetesse ei toodud päästekoerad mitte seepärast, et siit eluheidikuid otsida. Tegemist oli õppusega, mille jaoks taolised värsked kivihunnikud on justkui loodud. Foto: Kaido Kaskla

Kommenteerib Mati Teimann:

„Millal Keilas asunud riidevabrik tegevuse lõpetas, ei tea täpselt minagi. Lõpp oli väga vaevaline, päris agoonia moodi, kõige ehtsam vene värk. Tulin sealt ära 1995. või 1996. aastal, vabrik jäi veel tuksuma, lõpuks nad rohkem kudusid seal, kui värvisid.

Vaatamata kõigele tekitab vabrikule mõtlemine sooje tundeid, sest see oli minu esimene töökoht. Vabrikusse läksin 1962. aastal ja kokku töötasin seal üle 30 aasta. Kui alustasin, nimetati vabrikut kohaliku majanduse kombinaadiks.

Tänu TPI haridusele töötasin algul soojusenergeetika insenerina, hiljem olin peamehhaanik ja pärast peainsener, hilisema tiitli järgi tehnikadirektor."