Ma ei eelda toitudelt sellist taset ja menüüs sama rikkalikku valikut, kui võrdlusse panna aleviku pisike puhvet ja kesklinna noobel söögikoht. Aga suhtumine ja klienti hoidev hoiak, kas seda saab ka ainult siis, kui kulu on prae hinna sisse arvutud?

Ma mäletan seda emotsiooni, kui Laagris avati Meie Kohvik. Õdusaks tegi selle juba uksel ninna imbuv värske pirukalõhn, koht oli armas, hinnad soodsad. Algus oli küll veidi konarlik - kaardimaksemasin tõrkus, vahel said päevatoidud juba poolest lõunast otsa, soola ja muu maitseainekraamiga käisid kokad pisut pillavalt ringi. Aga teenindus oli hea - selline püüdlik ja naerune.

Täna on nii, et pirukataignasse pannakse piima juba üha vähem (no aga see on vaba valik, alati võib kõrvaltpoest šokolaadi magusalaksu tarvis osta), hindadest ei maksa enam rääkidagi (no aga eks me ju tea, et kõõõõ-ii-k asjad lähevad üha kallimaks), aga kusagile on õnnetuseks kadunud ka suhtumine.

Muidugi, ma tahan loota, et kirjeldatav lugu on erand. Et kõigil võib ju ette tulla halbu ja nähvamispotentsiaaliga päevi, põhjuseks kuuseis, magamata öö või niru palganumber. Aga mina enam Meie Kohvikusse jalga tõsta ei tihka.

Minul ja mu kolleegidel oli tavaks tellida igal reedel kartulisalat ja pannkoogid moosiga. Klassika, kutsusime ise seda. Nii ka sel viimasel külastuskorral. Salat juba poole peal, toodi lauda ka pannkoogiports. Nagu ikka. Seekord siiski väikese lisandiga. Nimelt vaatas koogi vahelt vastu juuksekarv - pikk, must ja ebameeldivalt rammus. Hõikasin köögiproua tagasi ja palusin tal toodut veidi lähemalt silmitseda.

„Ma ei näe midagi," oli resoluutne vastus ja kittel kadus köögiukse taha. See oli nüüd minu jaoks pisut ootamatu. Lapsest saadik on mind kasvatatud, et kui mingi jamaga hakkama saad, peab olema oidu vähemalt vabandada. Ilmselgelt oli kitlikandjal maailmast teine arusaam.

Baaripreili käest üle küsides selgus, et seesama proua on üksiti ka puhveti boss. Palusin uut audientsi. Köögiukse vahel ma ka selle sain ja arenes järgmine dialoog.

Mina: Palun vaadake, kas Te tõesti ei näe midagi?

Puhvetiproua: Miks Te seda enne ei näidanud. See võib vabalt olla ka Teie enda juuksekarv. (Täpsustuseks olgu öeldud, et allakirjutanu aastaid ainult punast juuksevärvina tunnistab).

Mina: Ma ju näitasin juba varem, siis ütlesite, et Te ei näe midagi.

Puhvetiproua: Teate, Te olete nii negatiivne inimene. Kõik räägivad seda. Kõik!

Mina: Kas te suudate selgitada, mis tähtsust on minu isikuomadustel hetkel? Kuidas on see seotud selle juuksekarvaga taldrikul. Või on mingi levinud tava, et positiivsed inimesed söövad heameelega ka koka karvu?

Puhvetiproua tuhises minema.

Nii ma siis suhteliselt juhmi näoga sinna ukse vahele jäin taldrik koos pannkoogi ja soovimatu lisandiga näpus. Olgem ausad, kena baaripreili tõi mulle veidi aja pärast vabandava näoga makstud raha tagasi.

Kõht jäi tol päeval küll tiba tühjaks, aga mitte see ei ole oluline, painama jäi hoopis üks küsimus. Kas head inimesed (erinevalt minust) neelavad tasakesi juuksekarvad alla või poetavad enne söömist taskurätiku sisse? Kas kohas, kus inimestel erilist valikut ei ole, ongi ainus puhvetipidaja kunn ja lubab omale luksust kundet sisuliselt pikalt saata? Kas nii ongi okei? Päriselt?

Õnneks on tänaseks samas majas avanud uksed uus Laagri Pubi. Eks see interjöör vähe kõle on, aga toidud on maitsvad ja nooruke tütarlaps leti taga lihtsalt üliarmas. Lisaks on paar tänavajagu eemal TiPo kohvik, kus konstantselt suvisest avamisest saadik pakutakse restorani kvaliteedis sööki korraliku teenindusega. Võimalik, et see ei jää alatiseks nii, aga vähemalt on mul võimalik valida. Ja igast asendist valin edaspidi võimaluse mitte siseneda Meie Kohvikusse. Peetagu mind siis kas või snoobiks...