Pikaristi - küla, millele on kuulsust toonud hobupostijaam-kihelkonnakool
Iidne küla asub Samma ja Varudi vahel kahel pool suurt maanteed.
Pikaristilt on kõneainet andnud ja talle kuulsust toonud hobupostijaam - kihelkonnakool. Algselt oli postijaam Padaorus, 1719. a viidi Pikaristile. Jaama uus peahoone valmis 1841. a. Tallinn - Peterburi raudtee avamisega 1870. a kadus vajadus hpj. järele ja hoone läks müüki. Viru-Nigula pastor Hunniuse asjaajamisel osteti maja kihelkonnakooli tarbeks.
Kool tegi uksed lahti 1871.a.
Pikaristi koolist on varem juttu olnud valla lehtedes, kus on lühidalt kirja pandud E. Selli uurimustöö „V-Nigula kihelkonnakool Pikaristil" põhjal kooli ajalugu. E. Selli elab praegu Elvas. Ta tegi teadustööd ka postijaama teemal.
Ellen Rätsep (24.06.1923 - 04.06.2013) on kogunud mapitäie materjale õppeasutuse kohta sooviga koostada raamat. Kahjuks ta selleni ei jõudnud, kõik teatmed ja mälestused on nüüd V-Nigula muuseumis.
Võib öelda, et see hoone ja asutus oli tollel ajal tähtsam ümbruskonnas.
Viru maakonnas oli 1880 a. 5 kihelkonnakooli: Simuna 1836, Vaivara 1868; Jaagupi 1870, Pikaristi 1871 ja Väike-Maarja 1875.
Pikaristi esimene õpetaja Peeter Põld (1848 - 1919) tuli niisiis 1871. a siia lapsi õpetama. 1873. a ta laulatati Sõmeru vallast pärit haritud nooriku Juliane Wilhelmine Eriksiga. Pastoriga tekkinud lahkhelide tõttu 1875. P. Põld lahkus Jõhvi valda Puru külakooli. Ta oli hinnatud õpetaja. Peres kasvas 11 last, vanim sündis Pikaristil. Lastest tuntumad on Peeter ja Harald. Peeter jun. oli Eesti Rahvusliku Ülikooli rajaja, filosoofia audoktori kraadiga pedagoogika õppetooli juhataja - ainuke ped. professor vabariigi lõpuaastail. Harald oli Kose praost, piiblitõlkija, misjonär ja eesti grammatika autor.
1875. a Pikaristile õpetajaks tulnud Aleksander Leufeldt (1855 - 1918) hoidis õpetustaset kõrgel. A. Leufeldt läks 1883. a Lüganusele.
Georg Koik (1861 - 1935) oli Pikaristil 27 aastat (1886 - 1913). Legendaarne mees, nõudlik ja range. Ei lubanud kooli harmooniumil tantsulugusid mängida - kui peale juhtus, jättis mängija ja tantsijad pooleks tunniks seisma.
Villem Alttoa, Eesti kirjandusteadlane (1898 - 1975) sünd. Karepal, oli Koigi õpilane. Koik oli tabanud Villemit sulaspoisi kodus vestlemas. Ta viis Villemi klassiruumi, joonistas tahvlile 3-pulgaga redeli. Kõige kõrgemale pani iseenda, teisele pulgale Villemi ja alumisele sulaspoisi. Lisas veel, et ära unusta seisusevahet, suhtle omasugustega.
Kui jutt juba A. Alttoale läks, siis on kiusatus kirja panna tema meenutus Selja kandi Mülloja Jaani murdekeelsest ütlemisest, mis on isikupärane sissejuhatus vestluse alustamiseks: „Seesamune, nindaks muodi, tule öeldavaks, saab öeldu ja saabki öeldu, et pidi ütlema - tänavu aasta, Jaan, rugist me ei saa" (Valdek Kaasik „Tõestisündinud lood").
V. Alttoa oli olnud peale 1920-t ühe aasta ka V-Nigulas õpetajaks. G. Koigist veel niipalju, et vee ja vile jagamise kõrval oli ta väga musikaalne ja hea mesinik. Pikaristilt ta lahkus 1913.a silmahaiguse tõttu.
1899.a tuli Jakob Westholm (1877 - 1935). Oli siin 1902. aastani. 1903.a sügisest asus Tallinna Hoolekande Seltsi Väikelaste kooli. 1907.a sai sellest J. Westholmi erakool.
Eesti Vabariigi loomispäevil oli ta suures poliitikas, mingil ajal käis grupi soomlastega Põhja-Jäämere rannikul sealseid hõimlasi külastamas.
1917 - 1919 oli khk kooli juhatajaks Karl Pastak, tubli ja aus mees. Juhtus selline lugu, et nende peres kadus sõrmus. 1924.a tuli kooli juhtima Gustav Kippar. Teenija leidis aias kaevates AP initsiaalidega sõrmuse. Kippar uuris asja, sai teada, et Pastak elab Tartus ja saatis sõrmuse talle. K. Pastak oli teenijale väga tänulik, kinkis talle ilusõrmuse. Kui teenija Tartu Ülikooli kliinikumi sattus, käis Pastak teda seal surmani vaatamas.
G. Kippar oli algul õpetaja, siis juhataja 1941.a-ni, abikaasa Felicia töötas aasta kauem. Kui nad 1924.a siia tulid, oli just kevadel surnud noor õpetaja - juhataja Alfred Parinbach, Jüri Parijõe noorem vend.
1949.a Kipparid küüditati, siis elasid nad juba uues elukohas Rahklas. Gustav suri Siberis 1952.a, Felicia naases koju 1958. Ta on kirjutanud palju mälestusi, sh Pikaristi ajast. Sama tegi hiljem ka nende poeg Ants Kippar. Ants teadis, et kunagi oli pargis kõige suurem puu pihlakas, praegu pole kändugi järel. Kui Katariina II Eestis käis, siis oli ta Pikaristi postijaamas hobuste vahetuse ajal istunud pihlaka all ja mänginud Potjomkiniga kaarte.
Üks Pikaristi kooli armastatumaid õpetajaid oli Elsa Aalberg (1923 - 1978). Ta sündis Sõmeru vallas Sooaluse külas, Pikaristi tuli 1941.a. Kui kool sõja ajal seisis, oli Elsa Kohala 6.kl algkooli direktori kt, hiljem tuli ta siia tagasi. 1945.a õpetasid nad dir. Priidik Keskkülaga kahekesi.
Kui Pikaristi 1965.a suleti, jätkas Elsa Vastal. Ta jäi vallaliseks elu lõpuni, elas koos emaga viimased aastad V-Nigula pastoraadis. Südameinfarkt viis toreda inimese 56-dal eluaastal Tõrma kalmistule.
Tagasihoidlik ja intelligentne õpetaja Benita Pajula sündis 1912.a. 1936.a töötas Varudi Vanaküla koorejaamas. 1939.a valmis uus koorejaam Varudis, seal tutvus Benita tulevase abikaasa Helmutiga. Peale sõda kutsuti B.P. Pikaristile, ja ta jäi siis 1960.a-ni, mil kool muutus 4.kl-seks. Edasine õpetamine toimus Vastal. Pensionil olles hoolitses ta V-Nigula koduloomuuseumi eest. 31.05.1997. lakkas suurepärase õpetaja süda tuksumast, ta on maetud Rakvere linnakalmistule. Benita on üles kirjutanud hulgaliselt mälestusi. Pajulate lapsed-lapselapsed on ka seotud pedagoogilise tööga.
Tõrremäel, Rakvere külje all, elab vana ja armas õpetaja Aino Vehik (Tamm), sünd. 1927. 1950.a sai temast Pikaristi mittetäieliku keskkooli eesti keele õpetaja. Perekondlikel põhjustel läks ta 1954.a tööle Väike-Maarja keskkooli. Oma mälestustes kiidab Aino kolleege E. Aalbergi, B. Pajulat, Laine Keskküla, Silvi Lauritsat, H. Laugast, õp. Reinsalu ja veel mitmeid. Samas meenutavad kooli vilistlased A. Vehikut kui südamesooja ja mõistvat õpetajat, nendevaheline side on säilinud siiani.
Seitse aastat (1951 - 1958) töötas Pikaristil võimekas ja kuulus kehalise kasvatuse õpetaja Silvi Laurits. Ta andis ka ajalugu ja geograafiat. Silvi oli tugev uisutaja, tema initsiatiivil rajati soolaugastele liuväli. Koos direktor H. Laugase ja abilistega tehti spordiplats. Silvi töötas hiljem Eesti Spordiühingus, oli meistersportlane.
Harry Laugas, sündinud 1932.a Tallinnas, elukoht Viru-Nigula. 1953.a tuli Pikaristile matemaatikat õpetama, järgmisel aastal sai direktoriks. 1960.a siirdus Vasta kooli, olles seal juhina 1995.a-ni. Pensionile jäi 2006.
Villu Pikkoja on kirjutanud aukartust äratava staažiga pedagoogi kohta suure tunnustusega: „Oleks ülekohtune, kui ma ei meenutaks hea sõnaga dir. H. Laugast. Hinnaalandust matemaatikas me ei saanud, õpetaja valdas ainet ideaalselt ja oskas ka hästi selgeks teha. Edasi õppima minnes mul selle ainega probleeme ei olnud".
Ülevaatliku pildi Pikaristi koolielust aastail 1959-62 andis Lea Soom-Tõnisson-Karja. 1959/60 oli ta ajaloo ja keh. kasv õpetaja ning internaadi kasvataja. 1960/61 määrati direktoriks. Tema tööpäevad nägid välja nii: „Int. kasvatajana pidin hommikul kohal olema 7.00. Koolist lahkusin kui õpilased olid magama läinud, umbes kell 22.00. Tee Samma külasse, kus olin ühes taluperes korteris, viis läbi männiku ja mööda metsaserva. Linnas kasvanuna tundsin hirmu metsloomade ees, oli juhuseid, kus vaatasin tõtt põdraga või pagesin rästiku eest.
Siis ei olnud veel elektrit. Peale 22.00 hakkasin petrooleumlambi valgel tunnikonspekti koostama. Õhtul tuli ka ahju kütta, puid andis külanõukogu.
Kevadel tuli käia Samma mõisas Linnuse kolhoosi töötajatele loengut pidamas. Näiteks maadeavastustest. Paljude probleemide lahendamisel oli mulle abiks õp. Elsa Aalberg. Tema kuldseid õpetussõnu - iga ütlemata jäänud halb sõna muutub kõhus kärjemeeks. Kogu seda mett! - olen edasi andnud ka oma õpilastele".
Nii need õpetajad muretsevad koolilaste käekäikude pärast ja reeglina on õpilased täiearulisteks saades soojalt tänulikud oma õpetajatele.
Mälestusi Pikaristi koolist on veel kirjutanud Klemense Strömberg, Laine Turro, Elma-Agneta Tõnisson, Lehte Toomsoo, Ellen Kallip ja mitmed teised.
Keegi on kirjutanud Erki Tannist, kes lõpetas 1951.a ja kellest sai kuulus ballettmeister, lavakunstikateedri tantsuõpetaja. Osa kirjutiste all pole allkirju või ei osanud ma vaadata. Aitäh Ene Ehrenpreisile, kes andis mulle tänuväärse koguja E. Rätsepa lugusid lugeda.
Praegu kuulub vana koolihoone Meelis Parijõele.
Pikaristil oli EW ajal olnud vallamaja. 1949.a loodi kolhoos „Koidula", esimeheks August Rosenberg.
Käesoleval aastal on siin elanikke 23. Muuseumile on külast andmeid andnud Tiina Lauri ja Helju Kasemets.
Sõnum Pikaristi postijaama olemasolust on rahva teadvuses olnud juba 295 ja kihelkonnakoolist 143 aastat. Need teadmised ei kao kui kirjapandud mälestused edasi antakse.
Koostatud E. Rätsepa kogutud materjali põhjal.
