Pilk Lehola külale läbi kohalike elanike silmade

Portreteerin teile oma koduküla kohalike elanike kaudu, kellele olen jagatud meenutuste eest väga tänulik.

Jaan (65) on elanud Leholas 1983. aastast. Tol ajal sõitis Tallin­nasse ja tagasi päe­vas kaksteist bussi. Tihe liiklus käis ka Haapsalu linna vahet. Külas oli sovhoosi keskus, söökla, pood, arstipunkt ja kortermajas laste­aed. 1980. aastatel oli siin 630 elanikku. Jaan töötas haljastusspetsialistina sovhoosis, hiljem kaksteist aastat katlamajas. Tsent­raalküte lülitati välja ja katlama­ja suleti 1987. aastal. Jaani arva­tes paraneks Leholas elukvaliteet siis, kui külal oleks ühine kütte­süsteem. Kindlasti peaks olema ka kohalik kauplus. Oma elupäe­vad kavatseb Jaan veeta lõpuni rahulikult Leholas ja lahkub üks­kord igavikku Karjakülla.

Õie (72) staaž Lehola elanikuna on 58 aastat. Leho­la sai tema koduks pärast abiellumist. Tema esimene töökoht oli mõisa­hoones asunud invaliidideko­dus. Kuue aasta jooksul oli Õie hooldada 45 patsienti. Kui asu­tus suleti, jäi naine tööta. Tol ajal oli sovhoosil tubli direktor Alek­sander Lind, kelle ettevõtmisel rajati ühte kortermajja lasteaed. Õie sai tööd lasteaiakasvatajana ja oli selle ameti peal pensioni­eani. Õielt sain teada, et kogu­konna üritused toimusid toona Kondimetsas, kuhu tuli kohale isegi autolavka. Proua arvates oli varasematel aegadel inimes­test hoolimist rohkem. Kedagi ei jäetud hätta... Tänapäeval istu­vad noored „hunnikus" suletud poekompleksi trepi peal ja igav­levad. Õie on murelik, et noortel ei ole mingit tegevust.

Tanjale (49) on Lehola olnud koduks kolmkümmend aastat. Asudes 1984. aastal noore tütar­lapsena Leholasse elama, olid külas karjalaudad, autotöökoda, katlamaja, mõisa­hoone, kus näidati rahvale kino. Söök­lasse mahtus lauda­de taha pidutsema 300 inimest, tagant­järelegi imestab Tanja, kuidas kõik see seltskond ära mahtus. Naine töötas sööklas seitse aastat. Jaanipäevi ja laata­sid peeti proua mäletamist möö­da Kasesalus. Vanasti oli noortel rohkem tegevust: mängiti võrk­palli, käidi kinos, jalutati pargis. Puudust tunneb Tanja eelkõige poest ja noortekeskusest.

Urve (66) elab Leholas 1971. aastast. Leholasse kolides olid siin paar korrusmaja, sovhoosi keskus mõisamajas, töö­koda, tarekuivati, väike pood ja katlamaja, sigala ja lehmalau­dad. Aastatel 1971-1986 töötas Urve agronoomina ja 1986-1999 oli raamatupidaja Vasalemma sovhoosis ja osaühingus. Proua arvates hoidis varem rahvas kok­ku, korraldati erinevaid üritusi, käidi bussiga koos teatris. Selle­gipoolest peab Urve Leholat oma koduks ega kavatse siit lahkuda.

Mari (60) kolis Leholasse elama 1962. aastal. Aasta­tel 1973-1992 töö­tas proua sovhoosis raamatupidajana. Ta ei saa öelda, kas Leholas oli parem varasemal ajal või praegu. Inimesigi on erine­vaid: kes peab Leholat magalaks ja suurt ei hooli, kes aga suhtub kogukonna tegemistesse täie tõ­sidusega, sest see on koduküla. Lootust annab seegi, et kõik kor­termajad on elanikke täis, kuigi katlamaja korstnast tuli viimati suitsu vist 20 aastat tagasi. Maju juba jõudumööda renoveeritak­se. Kahjuks lõpetas kohalik pood pärast pikka hingitsemist tege­vuse ja uut kaupmeest täna ei ole. Töökohti külas pakuvad põhili­selt järelhaagisetehas, lasteaed-kool ja veel mõni. Enamik vurab tööle kaugemale. Plusspoolel on Mari arvates kooli ruumes tegut­sev raamatukogu oma Pillega.

Tarekuivati otsas asub suur kurepesa. See on Lehola süm­bol ja uhkus. Kurepesa on Le­hola kooli ja lasteaia logo. Mari mäletamist mööda oli kurepesa pargis suure kuuse otsas alates 1962. aastast, kuni 1967. aasta ajalooline augustitorm murdis pargis kuuse koos kurepesaga maha. Järgmisel kevadel ehita­sid kured pesa tarekuivati korst­na otsa. Õnneks leidus külas üks hää mees - agronoom Kripson. Tema ei lasknud pesa lammuta­da, vaid ehitas kuivatile hoopis uue korstna.

Minu enda Lehola saab peagi 10-aastaseks, sest asusin siia ela­ma 2004. aastal. Mida ma ise olen selle aja jooksul Leholas näinud? Suletud on kauplus ja baar. Alates 2010. aastast peetakse jaanipäevi uuel külaplatsil, korraldatakse lustakaid vastlapäevi ja tradit­sioonilisi igakevadisi koristustal­guid. Avatud on Lehola kooli juu­res avalik mänguväljak. Plaanis on luua spordiväljak, mida saaks kasutada nii kool kehalise kas­vatuse tundideks kui vabal ajal teisedki. Olen näinud palju lap­sevankritega jalutavaid emasid, mis tähendab järjekorda lasteaia nimistusse ja tulevast järelkasvu ka koolipinki. Lõpetaksin Mihkel Zilmeri sõnadega „Kuni su küla veel elab, elad sina ka".