Pilk Saue valla põhjaosa ehk Vanamõisa ja Hüüru mõisamajade ajalukku
Kui Vanamõisa oli ajalooliselt nii Saue linnale kui vallale nime andnud Saue mõisa piirinaaber ja läbi aegade sellega tihedalt seotud ka ühiste omanike kaudu, siis Paldiski maantee äärne Hüüru on tihedalt seotud Harku valla ja selle mõisatega. Hüüru sattus Saue alla alles seoses praeguse Saue valla vahetu territoriaalse eelkäija, Saue külanõukogu piiride tõmbamisega mööda kunagise Saue sovhoosi osakondade piire, mis olid ajaloolise Harku valla territooriumil. Niisamuti libisesid toonase haldusreformi käigus osa endisi Saue valla (mõisate) maid praeguse Saku valla alla, kes otsustas Sauest lahku lüüa juba ligemale 100 aastat tagasi. Ajaratast tagasi keerata ei saaja rääkigem siis hetkeseisust.
Vanamõisa pigem majandusmõisa staatuses
Sellenimelisi mõisaid ja mõisakesi on Eestis üle 20, kuid vaid üksLäänemaa mõis peale Saue Vanamõisa kannab sarnast nime ka saksa keeles. See kinnitab, et tegemist on pika ajalooga paigaga.
Varem Kirkota (Kerguta) küla kandnud Vanamõisa küla esmamainimesest Taani Hindamisraamatus ja pikast ajaloost on põhjalikult kirjutatud MTÜ Vanamõisa küla 2010. aastal välja antud raamatus „Vanamõisa vihikud“ (autorid Helle Koppel ja Evelin Povel-Puusepp),seega alustagem ajast, kui saab rääkida juba mõisast.
Vanamõisa nime all mainiti paika esmakordselt 1556. aastal. Tegemist oli osaga Saku mõisa territooriumist ja iseseisvumine toimus seoses pärandi jagamisega umbes aastatel 1673-1676, kui Vanamõisa oli Hastferite aadliperekonna käes. Põhjasõja ja sellele järgnenud keeruliste aegade jooksul käis mõis läbi mitmete tuntud aadliperekondade käest (Ludwig, Bremen,Manteuffel, Krusenstern, Pahlen, Mohrenschildt, Stenbock), oli 30 aastat Tallinna linna omand ja kasutusel dr Martin Lutheri nimelise orbudekodu asupaigana, kuni 1883. aastal ostis selle Saue mõisnik Wilhelm Otto Reinhold von Straelborn. Straelbornide kätte jäi mõis kuni võõrandamiseni Eesti Vabariigi ajal.
Enne iseseisvaks mõisaks saamist olid siitkandi maavaldused(Saue, Saku, Üksnurme, Jälgimäe, Tänassilma, Pääsküla ja isegi Sausti) omavahel tihedalt seotud ning kuulusid sajandeid tagasi ühistele omanikele, kes maid seoses pärismise või ostu-müügiga käest kätte andsid. Kuna enamusel omanikest olid suured ja uhked peamõisad, siis pole Vanamõisas kunagi olnud uhket lossi, vaid hoolimata rüütlimõisa staatusest oli see pigem majandusmõis. Tänaseks hävinud suhteliselt lihtne, kivist keldri- ja puust elukorrusega peahoone ehitati tõenäoliselt 18. sajandi keskpaiku, kui siin elas Bremenite aadliperekond. Nende ajal on ehitatud suur osa Vanamõisa tähtsamatest hoonetest: lisaks peahoonele ka üks moonakamaja, ait-tall, hobusetall, karjalaut, jääkelder, tuuleveski, sepikoda, rehi ja kuus küüni.
Mõisasüda jääb küla keskusest pisut kaugemale. Sealsest hoonestusest on säilinud üsnagi vähe ja sedagi tugevasti ümberehitatud kujul. Uhkeim märk sellest on kahtlemata vana Hollandi tüüpi tuuliku (kahjuks juba varisemisohtlik) kere, millest on saanud Vanamõisa küla sümbol. Veski müürid on laotud kohapeal murtud kivist. Kaasaegsete mälestuste järgi oli suhteliselt lihtsa maja peasissekäigu ees lahtine veranda. Kõrge soklikorrusega maja keldrisse pääses mööda kaldteid, millest veranda trepi all olevat teed mahtus isegi hobuvankriga sisse sõitma. Mõisa ümber oli park ja maja ümber allikatoitelised tiigid kahe väikese saarega. Maja ees oli ringtee ja Kanama-Keila maanteelt viis selleni tänaseni osaliselt säilinud lehtpuuallee.
Peahoonele sai saatuslikuks nõukogude aeg, kui kunagisest mõisasüdamest moodustatud ja käest kätte käinud asundus talu viimane omanik küüditati Siberisse.
Veidi aega asus hoones kolhoosikontor, vahepeal seisis maja tühi. Asumiselt tagasi tulnud eakas peremees ei suutnud lagunevat hoonet enam ajahamba käest päästa ja 1971. aasta kevadel kukkus hoonekatus sisse. Rusude alla lõksu jäänud peremees leiti alles mitme päeva pärast ja suri sama aasta sügisel.
Hüüru mõis
Ajalooliselt Harku valla alla kuulunud Hüüru mõis asub Vääna jõe kaldal Tallinn-Paldiski maantee ääres, mõned kilomeetrid pealinnapiirist.
1560. aastal läänistas ordumeister Gothard Kettler Tallinna kodanikule Blasius Hochgrewele truu teenistuse ja sõjakahjude hüvitamiseks päriseks Hüüru küla koos Hüüru veskiga. Mustpeade vennaskonda kuulunud Tallinna kaupmees ja rae liige Blasius Hochgrewe ei saanud oma õnne kuigi kaua nautida, sest langes 11. septembril 1560 Tallinna kaitsmisel. Tema mälestuseks püstitati nn Marta tänavarist, Tallinna vanim eraisikule pühendatud mälestusmärk.
1640. aastal läks Hochgrewedele ehk siis Hüüru mõisa alla ka Lehmja (Lemmial) küla, millest sai hiljem karjamõis. Lehmja maad jäävad praegu põhiosas Alliku küla alla. Kus asus karjamõisa keskus, pole praeguseks täpselt teada. Hochgrewede meesliin lõppes ja Hüüru läks tütre kaasavarana Wrangellide suguvõsale, kellele see jäi 1827. aastani, mil mõisa ostis Harku omanik Peter Ludwig Konstantin von Ungern-Sternberg. See Vene sõjalaevastiku kaptenleitnant, kurikuulsa Ungru röövelkrahvi poeg, oli üks Eestimaa rikkamaid mehi ja Kärdla kalevivabriku asutaja. 1836. aastal seoses pärandi jagamisega tõsteti ümber ka mõisamaid: Lehmja läks Harkule ja Hüüru sai Sõrve mõisa. Ungern-Sternbergide see liin lõppes ja mõisa ostsid kauged sugulased, kes müüsid selle 1893. aastal omakoda Rananmõisa ja Muraste omanikele von Weymarnite perekonnale. Hüürust sai Rannamõisa kõrvalmõis, mis kuulus Weymarnitele kuni võõrandamiseni.
1925.–1973. aastani oli Hüüru mõisas kool, aastatel 1947–1975Harku Küla TSN Täitevkomitee ja veel selle sajandi alguses kauplus.70ndatest aastatest tänaseni töötab mõisa ruumides raamatukogu. Mõisa ühekorruseline peahoone on valminud tõenäoliselt eri aegadel toimunud varasema häärberi ümberehitamisel. Hoone historitsistlik kiviosa on ehitatud 19. sajandi kolmanda veerandi lõpuaastatel. Täiskeldriga hoone on osalt paekivist, osalt puidust. Puitosa, millega poolelijäänud ehitus ilmselt lõpetati, võib pärineda 19. sajandi lõpust. See on kiviosast pikem ja madalama katusega, kuigi sokkel ning ruumid on samal kõrgusel. Puitvoodriga osa kaeti TEP-plaatidega ning on nüüdseks krohvitud. See viimistlus ühtlustab maja välisilmet. Lõunapoolsel esifassaadil kahe hooneosa ühenduskohal on avar veranda, mille esialgne kujundus on asendatud lihtsamaga. Peafassaadi esist väljakut kahelt poolt ümbritsenud kõrvalhooned pole säilinud, ka suurem osa ülejäänud hoonetest on hävinud ja mõned hooned on tunduvalt ümberehitatud. Mõisapargist on säilinud mõned põlispuud.
Peahoone vastas, teisel pool maanteed, asub oluliselt ümber ehitatud, paekivist esimese korrusega ja suures osas säilinud sisustusega endine vesiveski, milles täna asub populaarne söögikoht Hüüru veskitrahter. Veski vastas teisel pool jõge maantee servas on 19. sajandist pärit neogooti stiilis sepikoja paekivist varemed. Algselt S-katusekividega kaetud viilkatus on sisse langenud ning hoone põhiosa seinad ja korsten suures osas varisenud. Teepoolne, sepikojaesist külgedelt lahtist varjualust sulgev ehissein on tõenäoliselt hiljem ehitatud. Seda ilmestab katusest kõrgem murtud nurkadega kolmnurkviil. Selles, tõenäoliselt 19. sajandi lõpust pärit neogooti stiilis ehisfassaadiks kujundatud seinas, on lai ja kõrge teravkaarne ava, mille tahutud paekividest kergelt astmelises palestikus on sepistatud müüriankrud.
Tänu sellele, et Hüüru mõisa peahoone anti EV alguses kooli käsutusse, kanti selle eest ka piisavalt hoolt ning maja on säilinud tänapäevani rahuldaval kujul. Aktiivne külaliikumine ja Saue valla toetus on aidanud viimastel aastatel külakeskusena kasutatava maja väljanägemist oluliselt parandada ning sellest on saanud ka populaarne kontserdi- ja etenduspaik.
Peetri mõis
Veel ühe mõisa nimi seostub praegu Saue vallaga. See on Väänale kuulunud Peetri kõrvalmõis Paldiski maantee ääres Kiia külas. Siingi asusvaid majandusüksus ja uhket mõisahoonet pole kunagi olnud. Paldiski maantee ääres Kuldse Päikesekõrts-postijaama varemetest veidimaad edasi teeristis teavad kohalikud vanemad inimesed uute majade vahel näidata kunagise Peetri mõisa elu- või valitsejamaja asukohta. 19.sajandi II poolel rajatud karjamajandile kinnistus Peetrimõisa nimi lõplikult alles pärast seda, kui siia hakati 20. sajandi alguse sõjahirmus rajama Peeter Suure merekindluse rajatisi, mis ajaloomälestisena on kordades olulisem tähtsusetust väikemõisast.
Kõik Saue valla külad on kuulunud kunagi mingi mõisa alla. Ka Laagri alev, praegune vallakeskus, võib rõõmustada: nemad kui kunagine Pääsküla küla (siingi on piirinihkeid!)olid osa suurest ja jõukast Jälgimäe rüütlimõisast, mille kunagine süda on praegu Saku vallas ja viimase omaniku, utoopiliste ideedega unistaja ja visionääri Nikolai von Glehni unistusteloss naaberomavalitsuse, Tallinna Nõmme linnaosa maadel.
Aga see on juba teine teema, millest on hästi palju kirjutatud nii ajalehtedes kui raamatutes.
