Jaan Joandi oli väikese koolihardusega, aga selle eest tubli iseõppija ja sai hakkama nii koorijuhtimisega kui ka orkestreerimisega pasunakoorile. Ei olnud sellel ajal arvutit ega „Sibeliuse" programme. Kõik tuli kirjutada käsitsi ja noodikiri pidi ikka olema nii hea, et kõik asjast aru said. Ja juhatas ta Lõhavere segakoori, Suure-Jaani meeskoori, pasunakoori ja küllap oli mõni ansambel ka veel kusagil.

Kui kooli tuleb uus lauluõpetaja, siis on see nagu aamen kirikus, et ta peab ka koori hakkama juhatama. Kui lauluõpetajaks tuli Mare Eerik, siis oli segakooril parasjagu mõõna aeg. Aga Marel oli väga organiseerimisvõimeline abikaasa Ain Eerik, kes hakkas uuesti koori kokku ajama ja sellele hinge sisse puhuma. Puhus nii vägevasti, et koor sai suurem, kui kunagi enne. Selle koori toel peeti Suure-Jaanis suur kontsertsünnipäev Villem Kapile, kes sai 50. Kahjuks aga peale seda Villem varsti ka suri. Järgmine juubel oli Mart Saarel - 80, mis peeti ka suure kontserdiga ja uhkelt ära ja jälle sama lugu. Mart suri ka peale seda varsti ära. Siis otsustati, et rohkem enam selliseid sünnipäevi ei pea, et äkki toob õnnetust. Ain Eeriku teeneks on ka see, et Suure-Jaani segakoor sai „Ilmatari" nime. Kui palju närvikulu ja võitlust ta selle eest pidi läbi tegema, seda saab tema enda käest veel järele küsida.

Peale Mare Eeriku oli veel mitmeid lauluõpetajaid, kes paari aasta kaupa Suure-Jaanis olid ja ka koori ees seisid, aga siis tuli Albert Pettinen. Mees, kes tegi palju ja oleks veel rohkem tahtnud teha. Kui tema tegemisi tahaks üles lugeda, siis läheks jumala päike enne looja, kui selle nimekirjaga valmis saame. Ja peale kõikide nende juhatamiste ja õpetamiste jõudis ta tegeleda veel ka heliloominguga. Kui ma ükskord mainisin talle, et sul seda töökest ka nii palju, siis vastus oli, et no seda rahakest ju ka nii vähe. Aga eks ta ole ju nii, et kes palju teeb, see ka palju jõuab. Ainult estraadiorkestriga ja bigbandiga tegeles Arvi Ruusakink. Ja ka seal lõi Albert tromboonimängijana kaasa. Tänu Arvile elas estraadi- ja tantsumuusika Suure-Jaanis vilgast elu. Nõuka ajal oli selline nõue, et iga aasta pidid kõik bändid käima tarifitseerimas. Olid 1., 2., 3. ja 4. kategooria. Üksvahe oli Suure-Jaanist väljas 4 bändi ja 3 nendest sai 2. kategooria, mis oli ikka väga suur saavutus. 2. kategooria võis mängida üle vabariigi igal pool.

Nüüd on Riina Mankin see, kes seisab juba 21 aastat koori ees ja õpetab kõik laulud nii koorile kui ka eakate ansamblile. Kui oleks veel sõjaveteranide ansamblid, siis vist need ka. Pasunamehed on aga Rein Vendla kureerida ja õpetada. Kõik pillimehed ja naised, kes jäävad Pärnu ja Suure-Jaani vahele, on tema innustada. Aga orkestrirahvast jääb järjest vähemaks. Need vanad mehed, kes kuidagi ilma pillimänguta ei saa, on veel jäänud. Suure-Jaani, Vändra ja Viljandi pealt kokku. Ikka käime koos ja teeme Suure-Jaanis muusikat. Ju see ikka maapõhja viga on.
Kõigile suurejaanilastele palju õnne linna juubeli puhul ja toredaid muusikaelamusi edaspidiseks!