Siit tõstatub küsimus, miks Pirita lapsed ei jää kodu lähedal asuvasse kooli olukorras, kus aastate-taguse ajaga võrreldes on Pirita MG saanud moodsad juurdeehitused ning paranenud on ka linnaosa-sisesed transpordiühendused. Miks peaks lapsevanem viima oma 7-aastase kesklinna liiklusesse, kui lapsel oleks võimalus oma päev mööda saata Tallinna ühes kõige turvalisemas ning ilusamas keskkonnas, kus ei ole puudust koolivälistest tegevustest? Ometi hääletatakse jalgadega ning seda mitte Pirita kasuks. Üks tegur on ilmselt kooli madal maine. Seda on raske objektiivselt hinnata, näiteks pole võrdlevad koolirõõmu uuringud avalikult kättesaadavad ning seetõttu on raske määrata emotsionaalset laengut koolis. Siit esimene ettepanek: keegi ei keela koolil endal selliseid uuringuid tellida ning nende tulemustest avalikult rääkida. Hüpotees, et Pirita koolid on lapsesõbralikud, ootab tõestamist.

Lapsesõbralikkus on aga vaid mündi üks külg. Teine pool puudutab seda, kas vanemate meelest on tegu nö õppimiskallakuga kooliga ehk üldistatult, kas kool annab sissetulevale materjalile tugeva lisandväärtuse või korjab selle, mis mujalt üle jääb, ning veab selle gümnaasiumist läbi. Kuidas seda hinnata? Esimene ja kõige lihtsam võimalus on vaadata riigieksamite tulemusi gümnaasiumi lõpus – kuigi esimest ja gümnaasiumi lõpuklassi eraldavad teineteisest 12 aastat, mõjutavad need näitajad vanemate eelistusi juba lapse esimese klassi puhul.

Viimases riigieksamitulemuste põhjal avaldatud koolide edetabelis (2010) oli Pirita MG 141. kohal (2009: 133), kusjuures kõikide ümbruskonnas asuvate koolide tulemused olid paremad (Kadrioru Saksa Gümnaasium 9. koht, Kallavere Keskkool 45. koht, Viimsi Keskkool 52. koht, Lasnamäe Üldgümnaasium 130. koht). Eksamiainete lõikes polnud seis parem. Võrreldes teiste Harjumaa ja Tallinna koolidega oli kirjandi keskmine tulemus 8 punkti, matemaatika tulemus 10 punkti ning inglise keele tulemus 3 punkti keskmisest madalam. Vaid Pirita kooli 7 vene keele eksamit teinud noort suutsid saavutada harju keskmisest kõrgema tulemuse.

Seega pole kahtlustki, et Pirita kooli gümnaasiumiastme tase on madal. Küll aga ei tähenda see ainuüksi kooli nõrkust, kuna õpitulemused sõltuvalt õpetajatest kui tööriistadest ning õpilastest kui materjalist. Kui väärtuslikum materjal peale põhikooli ära läheb, on ka parimate tööriistadega raske kvaliteetset toodangut saada.

Pirita puhul aga ei lahku parimad peale põhikooli – nad lahkuvad juba varem või pole neid Pirita koolis kunagi nähtudki. Haridus- ja teadusministeeriumi uuringust selgub, et kui muude Tallinna linnaosade põhikoolide lõpetajatest parimad jätkavad kesklinna koolides, siis Pirita on ainus linnaosa, kus parimad jäävad oma linnaosa kooli. Kas see on tingitud suurest kodukoha ja -kooli armastusest või sellest, et parematesse koolidesse ei saada sisse, on raske öelda, küll aga viitavad juba eelpool toodud riigieksamite tulemused pigem viimasele.

Seega on praegune seis selline, et gümnaasiumiastme tulemused Pirital on nõrgad, ka põhikooli lõpetanutel on raske liikuda mujale koolidesse ning vanemad eelistavad juba algklassilapsed viia muudesse koolidesse. See järeldus pole mõeldud kriitikana, vaid peaks tekitama arusaama, kus me täna oleme, sest vaid nii saab tuleviku suhtes targemaid otsuseid teha. Näen, et peaksime arvestama eelkõige kahte aspekti: rahvastikuprotsesse ja kooli spetsialiseerumist.

Seoses õppekavareformiga peaksid gümnaasiumid Eestis muutuma omanäolisemateks, tänu majandussuunale Pirita kool seda juba on. Siiski ei saa me eeldada, et kõik Pirita põhikooli lapsed tahavad majandusteemadesse süüvida, küllap on nende seas lapsi, keda huvitavad enam näiteks keeled, loovusained või reaalteadused. Ehk kui põhikooli osas võiks olla oluline eelkõige kooli lähedus kodule, siis gümnaasium valitakse juba õppesuundade järgi. Pigem sõitku ühest linna otsast teise 17-aastane kui 7-aastane.

Kui me peame oluliseks, et Pirita lapsed saaksid õppida oma linnaosa koolis, on rahvastiku juurdekasvu teema Pirita hariduselus isegi olulisem. Tõsiasi on, et kui praegu on Pirita ja Merivälja koolis umbes 130 õpilaskohta esimestes klassides ning umbes 200 kooliminemiseas last, siis just viimaste arv kasvab lähiaastatel jõudsalt, ulatudes 2015. aastal ilmselt üle 300. Nende laste äramahutamine Pirita koolidesse eeldaks 12 klassikomplekti praeguse viie asemel (arvestamata nt Muuga lapsi, kellel Pirita koolis samuti mugav käia on).

Kui juba praegu on Pirita koolis probleeme laste äramahutamisega (kasutatakse kahte õppevahetust, olud on kitsad nii klassides kui riietehoius), siis on suurematest probleemidest päästnudki see, et paljud vanemad viivad lapsi teistesse koolidesse. Samas on ka need koolid paari aasta pärast silmitsi kasvava laste arvuga ning siis võidakse seal eelistada kooli lähedal elavaid lapsi. Pirita lapsed saab aga suunata näiteks Lasnamäe koolidesse (on ju ka praegu Kose asumi laste piirkonnakooliks haridusameti kodulehel märgitud hoopis Lasnamäe üldgümnaasium). Ma ei taha öelda, et need koolid kuidagi halvemad oleks (eksamitulemuste poolest on isegi paremad), kuid kodukoha identiteedi soodustamise ning oma koha tunde tekitamise mõttes on hea, kui Pirita elanikke seoks lisaks maamärkidele nagu rand ja klooster ka midagi nii elavat nagu seda on kool.

Eelnevast lähtudes võiks kaaluda järgnevat:

1. Parandada kooli taset ning mainet. Selleks võiks uurida laste koolirõõmu (ning tegeleda sellega süstemaatiliselt) ning leida võimalus, kuidas parandada õppetöö tulemuslikkust, et Pirita kooli võiks näiteks viie aasta pärast nimetada õppimiskallakuga kooliks.

2. Sulgeda Pirita koolis gümnaasiumiosa. See võimaldaks keskenduda põhikooli arendamisele ning avada enam klassikomplekte. Vastasel korral tuleks väga tugevalt ja kohe hakata panustama gümnaasiumiastmesse – ma ei tea ühtki kaalukat põhjust, miks peaks Pirital jätkuma gümnaasiumiõpe alla-harju-keskmisel-tasemel.

2010. aasta riigieksamite tulemused