Samas kuriteod ei juhtu enamasti põllul ega metsa vahel, vaid ikka seal, kus on inimesed, ning seetõttu on ka arusaadav, miks me rohelises ja suhteliselt hõredalt asustatud Pirital kuritegevust vähem märkame.

Mõnevõrra teistsuguse pildi kuritegevusest annab see, kui võrdleme kuritegude arvu elanike arvuga. Selgub, et 10000 linnaosa elaniku kohta pannakse teistest kordades enam kuritegusid toime Kesklinnas, märksa madalamal tasemel järgnevad Kristiine ja Põhja-Tallinn. Pirita näitaja on viies Lasnamäe ja Mustamäe vahel. Kõige väiksem on kuritegude suhtarv Nõmmel.

Võrreldes kahe varasema aastaga kasvas kuritegude arv Pirital 2010. aastal kümnendiku võrra, samas Tallinnas tervikuna toimus mõningane vähenemine. Kõige enam pannakse Pirital kuritegusid toime suvekuudel: juunis ja juulis tõuseb kuritegude registreerimine võrreldes ülejäänud kuude keskmisega kahekordseks. Samas on nendegi kuritegude ohvriks enamasti piritalased, mitte randu või kontserte külastavad läbisõitjad.

Pirital toimepandud kuritegudest enam kui pooled on vargused, iga viienda juhtumi näol on aga tegu vägivallaga. Vägivalla osapooled on tavaliselt omavahel tuttavad või isegi sugulased, raskete vigastustega juhtumid on õnneks haruldased ning neid tuleb ette 1-2 aastas.

Kui mujal Tallinnas esineb suhteliselt enam vargusi nt ühistranspordis või poodidest, siis Pirital annavad tooni vargused kodude juures. Näiteks varastatakse enamik jalgrattaid hoovidest, trepikodadest ja keldriboksidest. Kokku sai politsei Pirital 2010. aastal jalgrattavarguste kohta enam kui 60 teadet. Samuti on probleemiks vargused autodest: kui öiste rehvide ja velgede varastamise vastu on autoomanikul iseseisvalt raske midagi ette võtta, siis autosse nähtavale kohale jäetud kotid, GPS-seadmed ja muu vähegi väärtuslik tõmbavad ka nende tähelepanu, kellel algselt kurje plaane ei pruukinud ollagi.

Keerulisem on lugu vargustega, mille puhul on kurjategijad sisse tunginud kodudesse. Need juhtumid polegi nii haruldased: 2010. aastal oli neid mitukümmend ning nendega tekitatud kahju ulatus paarisajast kümnete tuhandete kroonideni. Sisse tungitakse nii akende kui ka uste lõhkumise teel, kuid kahjuks on palju ka selliseid juhtumeid, kus eelkõige just eramute uksed pole lukustatud ning sissepääs vargale on sellega tehtud väga lihtsaks. Kuigi ukse lukustamata jätmises võib näha märki oma keskkonna usaldamise ja turvatunde kohta, võiks siiski soovitada inimestel pigem karta kui kahetseda.

Kuidas teha nii, et Pirita saaks kõige turvalisemaks linnaosaks? Esiteks tuleks üle saada passiivsusest, mis väljendub näiteks selles, et Pirita linnaosas on vaid kaks naabrivalvesektorit (Nõmmel 25 sektorit). Piritale on viimastel aastatel tulnud palju uusi elanikke, alustame näiteks sellest, et õpime tundma oma naabreid. Sellega seoses võiksime püüda hoolida lisaks oma varale ka teiste omast ning sellest, mis meile kõigile kuulub (pinkidest mänguväljakuteni); märkame ja reageerime tegevustele, mis äratavad kahtlust. Kui oleme langenud kuriteo ohvriks, teatame sellest kindlasti politseile. Tasub ehk ka teada, et teatamiseks ei pea sõitma politseijaoskonda avaldust kirjutama, esialgu piisab ka e-mailist või avalduse tegemisest avaliku E-toimiku infosüsteemis.

Pirital 2010. aastal registreeritud kuriteod kokku ja vargused. (Pirita)