Piusa koopad jälle avatud
Piusa koobaste ajalugu
Piusa koopad tekkisid 1922. aastal, mil sealset klaasliivaks sobivat kvartsliiva hakati maa-alustes käikudes kaevandama. Peale Järvakandi klaasitehase on Piusa liiva kasutanud Tarbeklaas, vähesel määral ka Meleski klaasivabrik. Liiva kasutasid ka mitmed tehased: Tallinna Betoonitehas, Ilmarine, Dvigatel, Tallinna Masinatehas jt. Peale vanade kaevanduskäikude on Piusa jaamast lõuna pool geoloogiliste uuringute otstarbel rajatud kolm tehiskoobast.
Piusa liivakivi kuulub ülemdevoni Sventoi lademe Gauja kihistusse. Kõrgetes kaevanduskäikudes on esindatud kollaks- või pruunikashallide põimjas- või horisontaalkihilised liivakivid. Piusa liivas on kvartsi 94%, päevakivi 3,6%, vilgukivi 1,1%, raskeid mineraale 0,1%. On veel rutiili ja ilmeniiti.
Piusas asuvad endised kaevanduskäigud on kujunenud lendlaste ehk rahva seas nimetatud nahkhiirte talvituspaigaks. Nahkhiired on imetajad. Nad on peidulise eluviisiga ning asustavad nii loodusmaastikke kui hõreda inimasustustega kultuurmaastikke. Nende suvised elupaigad on puistutes ja veekogude ääres. Päeval on nahkhiired peidus, öösel aga sooritavad toitumislende. Nad on putuktoidulised.
Piusas asub suur nahkhiirte talvituskoloonia, mis on tekkinud pika aja jooksul. Loendama hakati neid 1949. a, siis leiti vaid 22 isendit. 1994 oli nahkhiiri loenduse andmetel 2000 ja 1999. a juba 3500. Alates 1990ndate keskpaigast on piusa suurim teadaolev nahkhiirte talvituskoloonia Ida-Euroopas. Siia tulevad nad talvituma isegi 100 km kauguselt ning talvitumas leitud seitset liiki nahkhiiri: tiigilendlane, veelendlane, brandti lendlane, habelendlane, nattereri lendlane, suurkõrv, põhjanahkhiir. Mitmed neist on kantud Eesti Punasesse Raamatusse.
Nahkhiired on looduskaitse all alates 1958. aastast. Neid kaitsevad ka mitmed rahvusvahelised lepped (Berni ja Bonni konventsioon, Euroopa Ühenduse elupaiga direktiiv). 1999. aastal kinnitati Piusa Koobastiku Looduskaitseala kaitse-eeskiri, mis sätestab nende kaitse talvitumise perioodil.
Piusa koopad on 3D abiga taas avatud
Uute klaasiliivavarude otsimine ja kasutuselevõtmine sundis muutma kaevandustehnoloogiat ja minema üle karjääriviisilisele kaevandamisele, mis toimus alates 1966. aastast. Endiselt jäid aga rakendusse maa-alused transporditeed – kuni 1976. aastani, mil karjääri toodi veoautod, millega veeti liiv raudteejaama. 1948 avastati koobastes nahkhiired, kes seal talvitusid. Nende arvukus on pidevalt suurenenud ja 1981. aastal võeti koopad kaitse alla eesmärgiga kaitsta Baltimaade suurimat talvituvate nahkhiirte kolooniat. Tänaseks on koobastik turvalisuse huvides külastajaile suletud, näha saab vaid väikest osa kindlustatud vaateplatvormilt.
Külastuskeskuses otsustati aga koobastikku tutvustada hoopis kaasaegse virtuaalse 3D-tehnoloogia abil. Selleks sobis Eesti firma 3D Technologies R&D tarkvara 3D-kiosk, mis võimaldab 3D-mudeleid interaktiivselt reaalajas näidata. 3D-mudelit saab arvutis ise pöörata ja vaadata mistahes kasutaja valitud nurga alt lähemalt ja kaugemalt ning see erineb interaktiivsuse tõttu 3D-animatsioonist.
Valminud 3D-lahenduses saab arvuti vahendusel liikuda ringi nagu arvutimängus. Koobastikku näeb realistlikul kujul ja selle abil saab neist ettekujutuse vaatamata sellele, et neisse füüsiliselt ei pääse. Koobastiku 3D-mudelit saab vaadata reaalajas, st et tegemist ei ole animatsiooniga. Külastaja saab ise otsustada, mis nurga alt ja kuhu käiku ta soovib virtuaalselt minna. Ainus erinevus füüsilistest koobastest on see, et 3D-mudel on valgustatud, et seinad ja sambad oleksid näha. Füüsilises koobastikus on muidugi kottpime.
