Põhjamaist koostöö- ja halduskogemust hankimas
Eestis taaskäivitunud haldusreformi poleemika taustal väisasid vallavanem Andres Laisk ja abivallavanem Mikk Lõhmus koos taani päritolu volikogu liikme Ole Rasmusseniga Taani Parlamenti, kohtusid kohaliku omavalitsusliidu ja ka ühe vallajuhiga.
Mis silma hakkas? Lehetoimetus palus tagasivaadet abivallavanemalt ja haldusjuhtimise doktorilt Mikk Lõhmuselt
Reisi eesmärk oli tutvuda Taanis läbiviidud omavalitsusreformiga, mis rakendus 1. jaanuarist 2007 ning mille tulemusena moodustati senise 238 omavalitsuse asemel 98 uut valda ja linna. Samas oli reformiks ettevalmistus pikaajaline ja mitmeetapiline.
Alguses tehti uuringuid, analüüsiti ja vaieldi ning see päädis poliitilisel tasemel konsensusliku kokkuleppega.
Seda tõid taanlased ka ise kogu haldusreformi õnnestumise aluseks, et erinevad poliitilised osapooled sõlmisid reformi põhieesmärkides ja -tulemustes lepingu, mis välistas hilisemad võimalikud lahkarvamused juba eos.
Teises etapis anti omavalitsustele aega leida omale partnerid, sõlmiti kokkuleppeid, kes kellega ja millistel tingimustel liitub. Seejärel moodustasid uued liitlased omale sobivad struktuurid. Asja aeti kiirustamata ja põhjalikult nagu Põhjamaadele kombeks.
Oluline on ka mõista, et Taani omavalitsuste ülesanded, võrreldes Eesti omadega, on mõnevõrra teised. Kui meil on vallaeelarves suurim osakaal hariduskuludel, siis seal sotsiaalhoolekandel.
Põhimõtteliselt oligi haldusreformi eesmärk tõhustada hoolekandeteenuse kvaliteeti ja kättesaadavust. Näiteks mõnes väiksemas omavalitsuses ei leidunud piisavalt rakendust lastepsühhiaatrile ning teenust ei olnud ehk võimalik pakkudagi, siis uutes liitunud omavalitsustes tekkis võimalus seda kõrgel tasemel pakkuda.
Kui meil tuuakse reformi põhieesmärgina tihti välja halduskulude vähenemine, siis Taani näide ütleb, et kulude kokkuhoidu ei tule, küll aga saab rääkida raha otstarbekamast kasutamisest ja teenuste kättesaadavuse paranemisest.
Ka Eestis ei ole mõtet sellist põhieesmärki sätestada. Meie probleem minu hinnangul ongi see, et me ei suuda haldusreformile konsensuslikku eesmärki seada. Kõik on seda meelt, et reformi mingil kujul on vaja, aga süsteemne vaade puudub.
Omavalitsuses ringi liikudes jäi mulje, et kuvand põhjamaisest kõrgest kvaliteedist igas valdkonnas on pigem linnalegend. Näiteks meie Laagri Kool on kindlasti oma füüsilise keskkonna poolest paremal tasemel kui sealne külastatud kool. Ega ses Taani koolis olnud midagi korrast ära, aga miski ei olnud ka üle pingutatud, viimse kriipsuni euroremonditud ja klanitud. Oli hoopis selline kodune ja soe. Tänaval ei kiirustata iga langevat sügisest puulehte ära korjama, ressurssi kasutatakse optimaalsemalt.
Kui enamik lehti on maas, siis puhastatakse, teedeäärseid haljasalasid niidetakse kord aasta jooksul, rohkem ei oleks rentaabel. Ressursikasutus ja ühiskonna ootused tundusid kuidagi pragmaatilised.
Kui Taanis sõlmiti haldusreformi kokkulepe riiklikul tasandil, siis Norra on läinud pigem vabatahtliku koostöö teed. Ümber pealinna Oslo on moodustunud neli koostöövõrgustikku, millest üht - Lääne-Oslo mudelis olevat kolme omavalitsust Saue vallavanem Andres Laisk koos kolmest ametnikust koosneva esindusega ka külastas. Tegemist oli koostööhõngulise reisiga veel teisestki aspektis - nimelt väisati viikingite maad koos naaberomavalitsuse Harku ametnike ja vallajuhtidega. Soodus pinnas ka maarjamaise koostöö ja siinsete piiriüleste probleemide lahendamiseks sai kahtlemata toekama aluse.
Mis meelde jäi ja huvi äratas? Lehetoimetus palus lühikest kommentaari ka vallavanem Andres Laisk ´ilt
Külastatud kolm omavalitsust olid näited Harku ja Saue vallale suhteliselt sarnastest omavalitsuse struktuuridest - pealinna lähedus, samaväärne elanike arv, sarnane tõmbekeskuste kujunemine, kus suurema halduskeskuse ümber on hajaasustusena paiknemas ülejäänud külad.
Arusaam, et Norra on jõukas maa, omavalitsuste kontekstis väga silma ei paistnud. Probleemid olid üsna samasugused. Nii püüavad ka Norras omavalitsused suurte kinnisvaraarendajatega infrastruktuuri väljaehitamiseks kokkuleppeid sõlmida, nii on sealgi oluline kooli- ja lasteaiavõrgu väljaarendamine. Samas üks külastatud omavalitsustest oli hädas hoopis haridusvaldkonna üleinvesteeringutega.
Uute elanike lootuses oli panustatud uutesse koolihoonetesse, aga elanikke paraku ei lisandunud. Tore oli näha, et kultuurialane tegevus baseerub suures osas vabatahtlikkusel - ise tehakse, ise rõõmustatakse, ise makstakse ka kulud. Huvitav oli tutvuda Lääne-Oslo regiooni omavalitsuste koostöömudeliga. Õiguslikult reguleerimata, riiklikul tasemel organiseerimata ning peamiselt omavalitsuste endi initsiatiivil toimiv võrgustik tundus vägagi praktiline alates ühisest jäätmekäitlusest kuni veevärgitorustike paigaldamiseni.
Inspireeriv oli endiste külakeskuste, mis täna asuvad hajaasustuses, näiteks kusagil mägedes, elushoidmine oskusliku turunduse ning piirkonna lugude ja legendide loomise kaudu. Kuigi uus vallasüda on moodustunud raudtee äärde, siis peetakse oluliseks viia läbi projekte, et ka ajaloolised paigad oleksid atraktiivsed näiteks turismisektori jaoks, tagades sellega kohalikule elanikule teenistuse ja hoidudes kaugemate paikkondade hääbumisest. Samamoodi võiks meil näiteks Ääsmäe külale kohalegendid välja mõelda ning seeläbi külla välist aktiivsust tuua.
