Lisaks muruniitmisele sai sügiseks võsast puhastatud peahoone, koertemaja ja jääkeldriümbrus ning vanas lilleaias on Polli instituudi töötajate juhendamisel külvatud sobiv vahekultuur, et ära kurnatud maa taas viljakandvaks muuta. Maakonna muinsuskaitseinspektori Anne Kiviga oleme teinud hoonetele ja pargile peale mitu tiiru ning kaardistanud tööd, mis tuleb järgmiseks käsile võtta. Ka arhitekt on olukorra kohapeal üle vaadanud ning loodetavasti saame renoveerimistöödeks vajalikud eskiisid varsti aruteluks lauale panna. Kokkuvõttes võib nentida, et nii töökat aastat, nagu eelmine, pole mõisas ammu olnud.

Kindlasti huvitab paljusid aga hoopis rohkem see, mis 2016. aastal ees ootab. Meie enda jaoks on hetkel kõige olulisemaks alustada kevadel koertemaja renoveerimistöödega. Kuna 19. sajandi II poolel valminud Polli mõisa koertemaja on oma tüübilt võrdlemisi ainulaadne, mõningatel hinnangutel isegi maakonna muinsuskaitselistest ehitistest üks väärtuslikumaid, siis on selle hoone renoveerimine kohaliku kultuuri- ja ajaloopärandi säilitamise seisukohalt vägagi oluline. Kuna koertemaja on omamoodi mõisa väravaks ja visiitkaardiks parki sisenejale, otsustasime alustadagi just sellest. Tänavu saavad korda sokliosa ja müürid, tasandatakse soklit ümbritsev maapind, parandatakse katusekonstruktsioonid ning paigaldatakse uus kivikatus. Paralleelselt katuse- ja müüritöödega projekteerime aknad-uksed, kommunikatsioonid ning siseviimistluse, et jõuaks kogu hoone valmis saada nii ruttu kui võimalik. Millist funktsiooni koertemaja tulevikus kandma hakkab, on veel lahtine. Päris koeri me hoones esialgu pidama ei hakka. Õdusaks pargimajakeseks, kus väiksemaid koosolekuid pidada või Pollit külastavatele turistidele kohalike käsitöömeistrite töid tutvustada, peaks ta aga igati sobima.

Tööd jätkuvad ka valitsejamaja krundil ja mõisa lilleaias. Vahekultuuriks külvatudmesikas tuleb sisse künda, et teha ruumiuutele lilleaia asukatele, kelleks saavad olema püsikud ning maitse- ja ravimtaimed. Kuigi lilleaeda on viimasel ajal kasutatud just marjapõõsaste istutusmaterjali ettekasvatamiseks, tundub sobilikumana anda talle tagasi tema kunagine funktsioon püsilillede kollektsioonina, mida saab edukalt kombineerida ravimtaimede kasvatamise ja tutvustamisega laiale huviliste ringile.

Endise valitsejamaja varemed on praeguseks lootusetult hävinud, mistõttu on kavas taotleda nende kaitse alt mahavõtmist, et saaks rusud ära koristada ja samas mahus uue hoone asemele ehitada. Kavas on osa hoonest kujundada talveaiaks, et see osa veelgi enam pargi ja lilleaiaga funktsionaalseks tervikuks kokku sulanduks. Muinsuskaitse on siin olnud hea partner ja nõuandja, mistõttu loodame, et need kooskõlastused saame juba selle aastanumbri sees.

Märksa keerulisem on lugu aednikumajaga, mille teepoolne fassaad vääriks säilitamist, kuid ülejäänud hoone on praktiliselt kokku varisemas. Kui peaks selguma, et olemasoleva fassaadi edasise vajumise tõkestamine ei ole enam ehitustehniliselt võimalik, siis vaieldamatult ehitame selle aednikumaja üles siiski tema omaaegsel kujul. Oleks see siis omamoodi mälestusmärk ka minu vanavanaisale, kes koolitatud mõisaaednikuna oma elupäevade lõpuni leiba teenis.

Mõisahoonest endast võib rääkida pikalt. Ehk väärib see isegi omaette lugu. Selle aasta tegemistest olulisemad on ettevalmistustööd võimalikult heaks projektilahenduseks. See eeldab aga keldrikonstruktsioonide ja erinevate kihistuste põhjalikku uurimist, mida olemasolevad eritingimused detailsemalt ei käsitle. Kuna peahoonet on ümber ja suuremaks ehitatud mitmes etapis ning mitme riigikorra ajal, ei lange plaanid ja tegelik olukord sugugi kõikjal kokku. Kus peaksid ruumid olema, seal neid ei ole. Osa keldrist on kunagi kinni müüritud, mis tekitab omamoodi põnevust ja soovi ajaloolisi kihte paremini tundma õppida. Arhitekti jaoks on see paras väljakutse, et kõik ajaloolised kihistused omavahel kokku kõlama panna. Enda jaoks oleme tööde järjekorra pannud paika nii, et esmalt saavad korda peasissepääs, fuajee, saalid ja sanitaarruumid, teises etapis lõuna- ja läänepoolne sissepääs ning majandustiib ja külalistoad. Mõis on suur ning ruumi ja tegevust jätkub seal tulevikus ka oma küla aktiivsetele inimestele.

Peahoone juurest ongi sobiv liikuda jutuga pargi juurde. On ju pargi teljed läbi aegade saanud alguse mõisa peahoonest, pargi arhitektuurne lahendus lähtunud aga mõisahoone arhitektuurist. Polli pargi vabakujunduslik ehk inglise stiil on tingitud klassitsistlikust peahoonest. Kunagised historitsistlikud lisandused Polli mõisa peahoone juures mõjutasid omakorda segastiili avaldumist pargikujunduses. Nii nagu mõisapargi südameks on peahoone, on peahoone vereringe koosnenud alati pargist koos looma- ja linnuliikide, teeradade, pinkide, lillepeenarde, skulptuuride ja pargivaasiga. Seetõttu ei oska ka mina oma loodusteadlase haridusega neid kahte lahus käsitleda.

Polli park on kuulus ja omanäoline päris mitmel põhjusel – kasvõi seetõttu, et pargi viimane kavandaja oli Saksamaal sündinud ja hariduse saanud maastikuarhitekt ja Riia linnaaednik Georg Kuphaldt (1853–1938),kelle loomingu hulka kuuluvad ka Riia Keisriaed, Talvepalee aed, Kadriorg, Tsarskoje Selo ja paljud teised ajalukku talletatud pargid. Kuphaldti kujundatud parke ja aedu leidub lisaks Baltimaadele ja Venemaale veel Ukrainas, Kaukaasias, Poolas, Saksamaal ja isegi Prantsusmaal. Hiilgeaegadel olevat Polli mõisapargis kasvanud üle 200 liigi puid ja põõsaid, kuid nii, kuidas park on vanemaks saanud, on ka liike vähemaks jäänud. 1984. aasta inventariseerimise käigus loendati pargis 12 liiki okaspuid, 31 liiki lehtpuid ja 33 liiki lehtpõõsaid, kokku seega 76 liiki. 2006. aasta inventariseerimise käigus loendati 55 liiki puittaimi, millest võõrliikideks märgiti 32. Kuigi Polli parki peetakse endiselt keskmise liigirikkusega pargiks, on liikide arvukuse vähenemine keskmiselt ühe liigi võrra aastas mõnevõrra murettekitav. Park on elus kunstiteos, mis vajab pidevat hoolt ja põhjalikke teadmisi tema säilitamisel. Oskamatu hooldamine võib hävitada nii liigirikkuse kui ka muinsuskaitselise väärtuse. Parki on võrreldud heliteosega, kus pealtnäha süütu nootide ringiasetamine võib meloodilise sümfoonia muuta hirmsaks kakofooniaks. Ühe vana puu kergekäeline eemaldamine ansamblist võib jäädavalt sandistada kogu kompositsiooni.

Kuigi oleme sõlmimas vallaga lepingut pargi rendile võtmiseks ja hooldustööde läbiviimiseks, ei too see Polli inimeste jaoks kindlasti kaasa ühtegi ebameeldivat piirangut. Oleme kuulnud jutte sellest, kuidas park inimestele kinni pannakse, kuid see ei vasta küll tõele. Kus tegijaid, seal on alati olnud kahtlejaid ja vastutöötajaid. Viimastele saame veelkord kinnitada seda, et juba seadusest tulenevalt on pargi külastamine päikesetõusust kuni päikeseloojanguni kõigile tagatud ning Polli mõisa jaoks on iga inimene alati oodatud külaline. Ainult ühes asjas jääme paindumatuks – autod ja vägijookide tarvitamine ei ole pargis teretulnud.

Loodame väga, et mõis ja park taas elule ärkavad, et olla vääriliseks mälestusmärgiks kõigile, kes nende eest hoolt on kandnud.