Põllumeeste seltsimaja juubelikonverents käsitles seltsitegevuse aastasada
Väike-Maarja Põllumeetse Seltsi juhatuse esimees Jaak Läänemets küsis konverentsi avades, et kas keegi selle auväärse maja rajajatest oskas tol ajal ka mõelda, et mis võiks siin majas olla 100 aasta pärast?
Ta avaldas lootust, et konverentsi käigus saab kuulda ka, mis oli tol ajal selleks käimalükkavaks jõuks, mille ajel nii ruttu, ühe aastaga, nii suurepärane maja püsti pandi?
Vallavanem Indrek Keskülale sõnajärge üle andes tundis Jaak Läänemets heameelt selle üle, et saja aasta tagusest põllumeeste seltsi asjast on tänaseks valla asi saanud.
Sellesse majja on saja aasta jooksul väga erinevatel põhjustel tuldud, tõdes Indrek Kesküla ja luges konverentsist osavõtjatele tervituseks ette omakoostatud värsiread - Lihtsa mehe oodi, milles ta oli värsiridadesse koondanud maja sajaaastase loo.
Konverentsi peaesinejaks oli Eesti Maaülikooli rektori nõunik, Eesti Kirjanduse Seltsi auliige Peeter Olesk, tema ettekande teemaks: Väike-Maarja Maarjamaal. Maja ehitusaega põigates nentis ta, et oli siis kohalike seas ka küsijaid, mis selle nii suure majaga peale hakatakse. Õnneks suutsid seltsimaja ehituse eestvedajad Märt Meos ja Jakob Liiv eesmärkidele kindlaks jääda ning hoone kerkis plaanitud kujul. Peeter Olesk võttis kõne alla kaks Väike-Maarja tänapäevaga seotud teemat.
Kõigepealt hiljuti laiemalt arutusel olnud Sisekaitseakadeemia ümberkolimise Ida-Virumaale, mis tooks kaasa ka Väike-Maarja Päästekooli ümberkolimise. Selle põhjenduseks on toodud, et Narvas on Eesti riiki liiga vähe. Olesk tõstatas küsimuse, et kas Väike-Maarjas on siis Eesti riiki liiga palju? Siit mõtteainet. Samas laadis arutles ta ka loomsete jäätmete käitlemise teemal ja pani kuulajaskonna mõtisklema nii mõnegi teise teema üle.
Ajaloodoktor, Eesti Rahva Muuseumi teadur-kuraator Piret Õunapuu esines teemal „Seltsiliikumine kui rahvusliku ühistegevuse võimalus".
Ettekandest tuli välja, et kõige rohkem oli Eestis eelmise sajandi algusaastail laulu- ja mänguseltse, kes koos orkestritega kandsid edasi Eesti rahvuslikku meelsust.
Eesti põllumeeste seltside tekkeloo teemal rääkis Eesti Põllumajandusmuuseumi koguhoidja-teadur Lembit Karu. Seltside teke sai alguse juba 17. sajandil Šotimaal ning liikus sealt Saksamaa kaudu siiapoole. 1896. aastal jõuti põllumeeste seltsi moodustamiseni Väike-Maarjas.
Eesti seltsimajade arhitektuurist andis oma ettekandes ülevaate Eesti Vabaõhumuuseumi teadusdirektor Heiki Pärdi. Seltsimaju tekkis üle Eesti. Põhiliselt olid need puidust hooned, sest oli ju puit eestastele üks kõige kättesaadavamaid ja käepärasemaid ehitusmaterjale. Väike-Maarja põllumeeste seltsimaja oli üks esimesi kivist seltsimaju ja neist vahest kõige suurejoonelisem.
Väike-Maarja Põllumeeste Seltsi tegevusest aastatel 1920-1940 rääkis seltsi liige Hanno Tamm. See ajajärk oli Eesti Vabariigi õitseaeg.
Sellel ajal oli näiteks Viljandimaal Kõo vallas kõige rohkem Eestis jalgrattaid, aga Väike-Maarja kihelkonnas Vao vallas oli kõige rohkem rehepeksu garnituure. VMPSi esimees Arnold Matlep Loksa külast ostis rehepeksugarnituuri - traktori ja viljapeksumasina - Tallinnast.
Teel Tallinnast koju paluti teda aga vilja masindama. Kui ta lõpuks Loksale tagasi jõudis, oli suurem osa garnituuri maksumusest juba tasa teenitud.
Sedavõrd efektiivne oli õige majandamine ja õige majanduslik mõtlemine.
Põllumeeste selts oli edukat majandamist propageerinud 1896. aastast alates.
Esimene seltsi esimees oli Aleksander von Harpe. 1911. a sai seltsi esimeseks eestlasest esimeheks Villem Eichorn.
1907. aastast alates korraldati igal aastal põllumajandusalaseid kursusi, hiljem hakati jagama teadmisi ka traktoristidele aiatööst ning põllutööriistade ja masinate remondist.
1907. aastal tuli Väike-Maarjasse koolmeister Märt Meos. Tema soovitas seltsil rõhku panna ka kunstilise poole arendamisele ning asutas seltsi segakoori ja orkestri. „Märt Meose tulekuga kujunes välja uus peotüüp: kontsert, näidend, tants. Peod olid olulised selleks, et seltsimaja ehitamise võlga tasa teenida. „Esimese maailmasõja alguseks oli seltsimaja ehitusvõlg tasa," meenutas Hanno Tamm.
Seltsi üks tähtsamaid ettevõtmisi oli iga-aastane näituste korraldamine. Algul toimusid need Müüriku mõisa aias, 1912. aastast alates aga seltsimaja aias ja seltsi talus. 1903. a alates võeti näitusele põllumajandussaadustele ja loomadele lisaks ka talutehnikat. 1931. aastal oli näitus ülevirumaaline, 280 väljapanekuga ja 5000 külastajaga. Hiljem toimusid ülevirumaalised näitused veel kahel korral, olid väga pidulikud, nende ajal anti seltsimajas ka teatrietendusi.
Selle kõigega kaasnes suur edu ja rahaline tulu.Tõhusalt viis kodukultuuri edasi 1930. aastal asutatud Väike-Maarja maanaiste selts. 1936. aastal, kui tähistati põllumeeste seltsi 40. aastapäeva, kinkis maanaiste selts, kuhu selleks ajaks kuulus 35 liiget, põllumeeste seltsile lipu.
„Õige eestlase suurim rõõm oli teha tööd oma talus, olles vaba mees vabal maal. Oli auasi olla põllumeeste seltsi liige ja osaleda selle töös," rääkis Hanno Tamm seltsi olulisusest.
Seltsi tegevus oli laiahaardeline ja edukas. Efektiivselt tegutsesid ka seltsist välja kasvanud Laenu-hoiuühisus ning Tarvitajate Ühisus, mis varustas seltsi liikmeid seemnete, majapidamistarvete, ehitusmaterjalide, riiete ja muude põllumajanduses vajalike kaupadega.
„Seltsitegevusest Väike-Maarjas 1940. aastatest tänapäevani" oli Väike-Maarja gümnaasiumi õpilaste Riki-Brigita Mitti ja Hannamari Soidla ettekande teemaks. Ise vabasse Eesti Vabariiki sündinutena olid nad õpetaja Kristi Põdra juhendamisel ja muuseumi juhataja Marju Metsmani abil kokku pannud huvitava ja põhjaliku ülevaate, millega tutvustasid rahvamajas toimunud seltsielu ja olmet nõukogude võimu aastatest tänapäevani. Õpilased tunnistasid, et kuna nad ise pole nõukogudeaega kogenud, jääb nende põlvkonna jaoks üsnagi palju mõistetamatuks ja vahest ka uskumatuks.
Siiski pidasid nad uurimust enda jaoks harivaks ja põnevaks ning tõdesid, et vaatavad seltsimaja hoonet nüüd hoopis uue pilguga ning hindavad rohkem aastakümneid kestnud seltsielu.
Seltsimaja 100 aastat jõudis raamatusse
Konverentsi viimase etteastena tutvustas põllumeeste seltsi liige ja muuseumi juhataja Marju Metsman äsja trükist ilmunud seltsimaja 100-aastast lugu tutvustavat raamatut „Sajand seltsielu südames". Raamatu koostajad on Elo Lutsepp, Marju Metsman ja Janek Kivi, väljaandja Väike-Maarja Põllumeeste Selts, selle ilmumiseks on aga oma panuse andnud päris paljud inimesed.
Maja sajandit erinevate nurkade alt põhjalikult vaatav raamat toob lugeja ette erinevaid ajajärke, erinevaid tegevusi ja erinevaid tegijaid, tutvustab põllumeeste seltside tekkeaega ja eelmise sajandi algusaja arhitektuuri, vaatab tagasi Väike-Maarja kujunemisele, rõhutab ärksate koolmeistrite Märt Meose ja Jakob Liivi olulisust seltsimaja ehitamisel ning annab majaga seotud inimeste mälestuste ja intervjuude kaudu hea ülevaate erinevatel aastakümnetel toimunust.
„Sajandi seltsielu südameks olnud maja - Väike-Maarja seltsimaja - on ausammas esivanemate sihikindlusele, töökusele ja usaldusele, kandes endas paikkonna virget vaimu ja tugevat elujõudu," rääkis Marju Metsman.
Seltsimaja juubeliraamatu koostamise käigus avanes lugu eriliste nurkade alt. Mitmed huvitavad leiud postkaartide ja fotode näol, mille pöördel kirjutatakse seltsimajasse puutuvast, telefonikõne ja kohtumine Inge Tederiga, mis keris vaibana lahti maja jalutussaalis varem asunud kujur A. Weizenbergi valmistatud rahvusliku ärkamisaja tegelaste büstide kinkija loo, valmistasid erilist rõõmu.
„Seltsimaja juubeliaasta on hoidnud meeled avatuna ja vaimu ärksana, toonud esile sajand tagasi kehtinud tõed ning väärtused, rõhutanud koos tegutsemise olulisust ja ainuvõimalikkust, vääristanud aega ja inimesi ajas," kirjutab kokkuvõtvalt raamatu eessõnas seltsimaja juubeliaasta toimkonna liige Marju Metsman, kellele eeskätt võlgneb Väike-Maarja tänu selle ülevaatliku raamatu ilmumise eest.
Huvilistel on juubeliraamatut võimalus osta Väike-Maarja muuseumist.
