Mida lähemale 6. mai jõudis, seda suuremaks läks ootusärevus ja ka hirm, et kas kõik läheb ikka korda, ehk läheb veel miski nihu. Arvan, et sarnased mõtted-tunded valdasid ka teisi meeskonnaliikmeid. Kuid kui see päev oli käes ja olime jõudnud Otepääle, sujus kõik hästi. Hakati suhtlema, sõbruneti ja tõotas tulla põnev päev. Esialgu mängisime tutvumismängu, peale seda läksime vaatetorni ja sealt edasi seiklusparki, kus rajale läksid kõik, ka kasvatajad ning nooremadki käisid lasteraja läbi. Nagu hiljem lastekodu Metsatareke direktor Janika Altmäe oma kirjas kirjutas: "Leidus lapsi, kes võitlesid rajal oma hirmudega, kuid seljatasid hirmu. Oli lapsi, kes said eluks juurde eneseusku ja -usaldust. Ning leidus ka neid, kes nautisid maa ja taeva vahel kõikumist ja ekstreemsust." Oli tõesti ka neid, kes pelgasid kõrgust või lõpusirgel väsisid ja lõpuni ei läinud, kuid kõik olid siiski tublid. Lõpetuseks kinkisime Siimusti noortele ja kasvatajatele enda tehtud medaljonid ning mälestuseks tehti pilte. Peale lõpetamist kinnitati keha ning asuti kodu poole teele.

Tagasisõit oli hoolimata sellest, et kõik olid juba väsinud ja nii mõnigi oli bussis magama jäänud, tunduvalt lõbusam, kui sõit Otepääle. Õhkkond oli sõbralikum, ei olnud enam seda barjääri, mis hommikul. Siimustis jätsime lastega hüvasti ning meelgi muutus seetõttu nukraks. Peamine oli siiski see, et kõik veetsid toreda ja meeldejääva päeva ning loodi uusi sidemeid, saadi uusi sõpru.

Igal juhul õppisime projektitöö tundidest nii mõndagi: meeskonnatööd, kogemusi ja saime võimaluse veeta ühe toreda päeva. Peale seda päeva oli kogu meeskonnal hea tunne, kuna saatsime korda midagi lahedat ja meeldejäävat. Suur tänu ka meie õpetajale Annika Kallasmaale.