Põlvamaa kultusansambel Seelikukütid tähistab 25. tegutsemisaastat
Naisbänd oli meestele meelepärane ja juba samal aastal astuti Põlva restorani lavalaudadele Seelikuküttidena 8. märtsil, lõbustamaks Põlva Tarbijate Kooperatiivi naisperet naistepäeva pidulikul vastuvõtul. Oma töökaaslaste petteks maskeerus vastloodud ansambel meeste riietesse ning meheliku täiuse saavutamiseks kleebiti ette habemed- vuntsid.
Ajutisest puändist sai alguse praeguse nimeka bändi «tähelend ». Kollektiiv ketrab 25-ndat tegevusaastat, liikmeteks Põlva linna 5 tavalist naist erineva vanuse, tähtkuju, vaadete ja erialaga, mis on veel kord kinnituseks, et pikaajaline kooseksisteerimine on võimalik igasuguse koosluse puhul.
Seelikukütid teeb eriliseks see, et naisbänd on olnud pidevtegevuses algusest peale ühtede- samade liikmetega; laval on läbi elatud rõõmu- ja kurbsündmusi, kantud üsas järeltulevat põlve, tülitsetud ja lepitud, leitud ja loovutatud elukaaslasi, asutud kandma vanaemade austavat tiitlit.
Oma vaba aja arvelt on pakutud palju rõõmu tuhandetele kuulajatele-vaatajatele nii Eestis kui ka raja taga. Ansamblit on korduvalt nähtud teleekraanil ja kajastatud meedias.
Naiskollektiivi väsimatuteks liikmeteks on Põlva lasteaia Lepatriinu õpetaja Svetlana-«Sven», legendaarne nõukogudeaegse toidupoe müüja Evi-«Eri», Põlva Roosi kooli õpetaja Ester-«Esper», Tallinna televisioonimaja töötaja Maiken-«Miku», ja Ele-«Elmar», kes hetkel tervist «praavitab» ja tunneb rõõmu neist tegevustest, mis ilumeelele ja hingele pai teevad. Voldemar-«Volli» teeb liiklemise turvaliseks, heli kõvemaks ja tinistab mandoliinil laulud säravamaks. Seelikuküttide naised naeravad ise, et nende eatus on seotud eesnime esitähtede kombinatsiooniga: kui need kokku liita, saab elujaatava sõna SEEME, mis teadagi idaneb iga ilmaga, igasuguses pinnases ja iga riigikorra ajal. Pundis mängitakse erinevaid pille - jauramit, viiulit, akordioni, kitarri, kontrabassi, mandoliini, saateks kolme-häälne laul. Muusikarindel on pundi naised peaaegu looduslapsed, sest vaid kaks liiget viiest on saanud muusikalist haridust.
Erinevad rahvalaulud ja muusikapalad Seelikuküttide repertuaarist on salvestatud 8-le ilmunud helikandjale ja 4-le kollektsiooniplaadile. Kuna tegemist ei ole ainult rahvalauludega, eelistavad Seelikukütid nimetada oma «teoseid» just rahva lauludeks. Kultuurikandjana on Seelikuküttidel olnud suur roll, sest tänu nende helikandjatele oskavad noored kaasa laulda vanavanemate sünnipäevadel ülesvõetud lauluviise. Populaarseim «Robert» ootab aga aega, mil ta Tallinna üldlaulupeol ühendkooride repertuaari kinnitatakse.
25-e tegevusaasta jooksul on lauldud-mängitud suurüritustel, muusikafestivalidel, kontserttuuridel, peresündmustel, baarides-trahterites, suuremates ja väiksemates kultuurimajades ja laululavadel. Välisreisid on viinud Soome, Saksamaale, Rootsi ja Moskvasse.
Seelikukütid elavad oma tavalist nn. vabatahtlikku sundabielu sümpaatia ja nõudluse printsiibil, kus istutakse peole kihutaval hobuvankril ja hoitakse üksteisest kõvasti kinni ka siis, kui vahel meel mõruks minema kipub.
Alates 5. märtsist saab Põlva keskraamatukogus vaadata pisikest näitust Seelikuküttidest. Kui taevased väed lubavad, kohtume 5. aprillil Põlva Kultuurija Huvikeskuses Seelikuküttide 25 aastapäeva kontserdil. Hoiame pöialt!
