Pranglil on veel omapära
Leppneeme sadamas arvasin, et olen ainus valge vares, kes pole kordagi Pranglile sattunud.1. oktoobril Wrangöga saarele sõitnud seltskonnas oli aga vähemalt viis samasugust avastajat, kes nentisid, et seda, mis lähedal, annab ju muudkui edasi lükata.
Matkajuht Volli Kallionil ja oma kodusaart ehedalt tutvustanud Taavi Linholmil oli kõik nii hästi korraldatud, et veoautokastis, lõunalauas ja koduteel kostis reisiseltsilistelt ilusa päeva, maitsva tursasupi ja huvitava programmi kohta ainult kiitust ja lubadusi kunagi tagasi tulla.
“Viimase kümnendiga on elu saarel väga palju edenenud, see paistab majapidamistest ja kas või sellest, kuidas põliselanikud oskavad hakkama saada ja turismi arendada. Kirovi ajal ei tehtud siia midagi, nüüd ei tunne saart äragi. Kelnase sadamas oli autode rivi uhkem kui mandril,“ kinnitas näiteks proua Vilve.
Päeva suurimaks elamuseks tunnistasid mitmed prouad hetke, mil Taavi Linholm meid Muuga ja Leppneeme vaatega liivarannas GAZ-i kastis natuke lausa merevetel sõidutas. Ühele reisikaaslasele oli kõige liigutavam Eesti ranna mälestusmärgi külastus: tema isa oli nende õnnelike seas, kes pommitabamusi saanud laevalt 1941. aasta 24. augustil eluga Pranglile pääses ja koju jõudis. Maagaasi leiukohast, kus turisti rõõmuks võib tänini mune praadida, olime kuulnud, kuid see ärgitas arutelu, miks riik pole seda kasutanud. No vähemalt on üks Prangli tragi perenaine siin seakartuleid keetnud.
Autokastist paistis hästi, et Prangli on järjest menukam suvitussaar. Kuid suvilal ja põlisel kodul on siin veel vaks vahet. Kas või Prangli koduloomuuseumi otsaseina vaadates saad kinnitust, et siin on aastaid ehitatud lauamaterjalist, mille meri tõi ja andis või mis vanadest paatidest-laevadest jäi. Mõnel õuel on lauajuppidest ehitatud kuure-putkasid rohkem kui jõuad kiiruga kokku lugeda. Seegi on üks Prangli omapära. Kui kuurid pole päris liidakil, siis las nad olla. Kihnu aedades on ju näiteks iga suvega järjest rohkem lilleampleid, kuid pöetud muruga korras suvilaõued muutuvad mandril ja saartel järjest sarnasemaks ja…igavamaks.
Pranglil elab püsivalt umbes 70 inimest ja väikese kooli püsimiseks on sinna mandri lapsi juurde võetud. Pranglil on veel omapärane ka käsitöö. Meiegi grupp ostis suveniiripoest maitsekates toonides kaltsuvaiba. Saare tunnuskaubaks sobivad hästi aiatoolid, mida Ivo Lilleoks toominga ja pihlakaokstest painutab.
Inimene õpib, kuni elab. Sain teada, et soome kelku kutsutakse Pranglil potkakelguks ja neid on talvisteks poesõitudeks igas peres 4–5 tükki. Adru on siin hinnatud väetis. Rögeldis on munast, jahust, piimast ja soolalihast panniroog, õige jõulupraad küpsetatakse aga soolatud seapeast. Jõuluõhtul on kirik rahvast täis, muidu käib jutlusel umbes 7 inimest, õpetaja Kalle Rebane tuleb suvel Neeme rannast jutlust pidama oma purjekaga. Kõige armsama kohana jäigi meelde väike valge kirik ja kalmuaed, kus pinnast pole püütudki siledaks saada. Sügisel, kui samblal punavad pihlakamarjad, on vaikne kalmistu väga kena. Kalmude vahel nägi võsu-liivsibulaid ja viimaseid roosa merikanni õisi. Mõlemad liigid on kaitse all, kalmuaias saavad nad rahus kasvada.
Lehma Pranglilt enam osta ei saa: neid on saarel kõigest kolm, hobuseid on kaks. Kure pere tuletas meelde, et nende Pranglilt Rohuneeme toodud lehm sai nimeks Kirju ja andis merereisist toibudes hästi piima. 50 aastat tagasi olnud lehma saarelt millegi pärast odavam osta kui mandrilt ning nõnda loom sealt traalpaadiga ära toodigi. Nüüd tõid pea kõik reisilised Pranglilt kaasa värsket rammusat lesta.
