August Laumets alustas õpinguid Raja külakoolis. Esimene õpetaja oli luuletaja Hendrik Adamson. Koolitee jätkus Mustvee 6.klassilises algkoolis ja Väike-Maarja Ühisreaalgümnaasiumis. Kohe gümnaasiumi järel 1929. aastal astus ta Tartu Ülikooli usuteaduskonda.

Lisaks kodusele kristlikule kasvatusele aitas August Laumetsa usulisele arengule kaasa gümnaasiumi usuõpetaja F. Pohlamets, pärastine Lääne-Nigula koguduse õpetaja (1931-1982). Kuid otsus asuda õppima teoloogiat ja mitte arstiteadust küpses A. Laumetsal pärast leeri. Teoloogiaõpingud võtsid aega üheksa aastat, sest neid sun-dis katkestama lapsepõlvest peale nõrk tervis ja ajateenistus kaitseväes.

Õpetajaameti kandidaadi eksami EELK konsistooriumi ees sooritas A. Laumets oktoobris 1939. Järgnes prooviaasta Mustvee koguduse õpetaja E. Hargi juures, kes tõendas, et kandidaat on kõigis ülesandeis näidanud üles head püüdu ja tahet ning täitnud tema peale pandud kohustusi korralikult. Prooviaasta jätkus Väike-Maarja koguduses õpetaja Johannes Hiiemetsa juures.

Teise konsistooriumieksami õiendas August Laumets headeks hinnatud teadmistega juulis 1940. Sama aasta 6. oktoobril ordineeris piiskop Johan Kõpp ta EELK vikaarõpetajaks.

Kui Johannes Hiiemets aastavahetusel 1940-1941 Väike-Maarja kogudusest lahkus, jäi teda seni abistanud August Laumets üksi kogudust teenima. Ta teenis siin kuni pensionile jäämiseni 1991. aasta jaanuari keskel, kokku viiskümmend aastat. Ametlikult valis kogudus ta õpetajaks 8. novembril 1942. Lisaks andis ta Väike-Maarja algkoolis usuõpetuse ja ajaloo tunde kuni uus võim selle keelas.

August Laumets abiellus 14. augustil 1958 Hellen Kasega. Nende abielu laulatas Rakvere Kolmainu kirikus praost Jaan Varik. Peres kasvasid tütar Eve ja poeg Ülo.

Vanemas põlves lisandusid Väike-Maarja koguduse õpetaja kohustustele abipraosti ülesanded. Kui Jaan Varik praostiametist loobus, valis sinod 22. mail 1975 Virumaa uueks praostiks August Laumetsa. Neid ülesandeid täitis ta halvenevast tervisest ja kõrgest east hoolimata kuni novembrini 1990, sest õpetajate vähesus nõudis seda. Viimased viis aastat pensionipõlvest veetis ta oma Väike-Maarjasse rajatud kodus.

A. Laumets on enda kohta öelnud: „Loen end kadestamist väärivaks inimeseks, sest ma ei ole suurt saama läinud. Mu isa oli jõukas mees, aga mina ei ole jõukuse hüvesid maitsnud. Ma ei ole ka ametivalikut kahetsenud. Selle ameti voorus on, et mul pole tar-vis vankri kallale asuda, kus luik, haug ja vähk korraga ikkes on ning igaüks kisub ise poole. Mul ei ole kuhugi kiskuda ja ka ühes suunas ei olnud kellegagi minna. Olen elanud nagu Tasujaaegne vaba talupoeg. Oli aeg, kui sain kuupalga eest osta vaid kilo võid. Alati, kui tee umbseks läheb, leidub äkki mingi lahendus.“

Kui A. Laumetsalt küsiti, mis elule tagasi vaadates on kõige rohkem rõõmu pakkunud, kostis vastus: „Kogudus. Et ka kitsal ja raskel ajal aidati mind, toetati kirikut nii palju, et polnud põhjust kinni panna. On seda vähe? Ja kas see polegi kõige tähtsam? Ja kõige rõõmsam?“