President tunnustas Kaltre talu
"Kodu peab eelkõige enda jaoks ilus olema, et sa tunneks siin olles mingit rahuldust," ütleb Elmo Noorak. "Et see pole kellegi teise jaoks tehtud, vaid endale elamiseks. Ja kui sa tunned end kodus hästi, siis ongi see kõige suurem auhind."
Kaltre talu on hea näide järjepidevusest ning kuidas pidevalt majapidamise kallal vaeva nähes võib jõuda suure tunnustuseni.
Talu ajalugu ulatub tsaariaega ning sellest ajast saati on eri põlvkonnad jätnud siia oma jälje. Ja Eesti 20. sajandi kirev ajalugu on siin majade kaupa markeeritud: vanim hoonetest on rajatud tsaariajal, järgmine eelmise Eesti vabariigi aegu, kolmas maja ehitati nõukogude võimu ajal ning kõige uuem ehitis on pärit uue vabariigi ajast, aastast 1995.
Ajast aega
Kaltre talu algus jääb tsaariaega. 1920. aastal talureformi käigus sai talukoha endale Elmo Nooraku vanaisa. Esimesele majale järgnes teine, mida vanaisa asus ehitama 1939. aastal, teadmata, et ühe maja ehitamine võib vahetuva riigivõimu tõttu väga keeruline olla. "Kui sõda tuli peale, siis tuli tal maja ehitamiseks palke välja osta nii sakslaste kui venelaste käest," räägib Elmo Noorak. Maja sai vaatamata raskustele valmis. Nõukogude ajal ehitati elumajaks ümber laut-kuur. Ja praegune pererahva elumaja valmis 17 aastat tagasi.
"Ei, talukoht ei ole valmis," muigab Noorak ajakirjaniku küsimuse peale. "Soov on kõige vanem, tsaariajal ehitatud maja taastada nii, nagu see kunagi oli." Praegu on hoone konserveeritud seisus. Tuleb panna uued palgid ja katus välja vahetada.
Kuid 1960ndatel tehti piirkonnas, mis seni oma iluga silma paitas, lausmaaparandus. Endiste majapidamiste asemele kerkisid kivi- ja prahihunnikud. Kui varem looklesid külateed kiviaedade vahel, siis maaparanduse käigus lõhuti aiad ära.
12 aastat tagasi hakkas Kaltre talu pere aga kivihunnikutest kive võtma ning oma talumaa ümber kiviaeda rajama. "Leidsime, et ainus koht, kuhu neid maas vedelevaid kive panna, on kiviaed," meenutab Noorak. "Lõpuks sai kive ise juurde toodud."
Tosin aastat võttis ladumine aega, ent nüüd on kiviaed valmis. Pikkust on aial ca 500 meetrit. Ja nagu arvab taluperemees, võiski kiviaed olla põhjus, miks Kauni Kodu konkursil žüriile silma jäädi. "Muud ei oska küll pakkuda. Meie eesmärk pole kunagi olnud näidisasja teha talust," arutleb taluperemees.
"Üle pole me pingutanud, rajanud ülisuuri lillepeenraid või midagi sellist. Lihtsalt tegime kõik korda."
Et sodi oleks vähem
Sellist isetegemise mõnu soovitab Noorak ka teistele, sest kuigi vallas on heakord viimase 20 aastaga tublisti paranenud, leidub ikka kohti, kust pilk kohe eemale põrkub. "See, kuidas keegi oma majapidamise korda teeb, sõltub inimese maitsest," arvab ta. "Peaasi on, et seda laga ja sodi vähem oleks."
Valla välimus on ka muus osas viimase paarikümne aastaga tundmatuseni muutunud. Uuselamud on endised põllud vallutanud ning paljud põlistalud on jäänud hooleta, kus omanik käib suve jooksul paar päeva. See kõik ei aita valla välimusele kaasa.
"Olukord paraneb loomulikult, aga kaua see aega võtab, ei tea," ütleb Noorak. "Maatöö on lõpmatu, seda kõike võib teha väga pikka aega."
_________________________________________
SIIRI TREIMANN KESKKONNANÕUNIK
Noorakute pere eluase koos ümbritseva alaga on alati väga hästi korras, torkab silma oma avaruse poolest, sh ilmestavad seda hästi laotud pikad kiviaiad. Hooned sobivad omavahel suurepäraselt kokku, samal ajal on kõik minimalistlik ja ei ole pisidetailidega üle koormatud ning õueala on lihtne hooldada. Karge ja kena põhjamaine kodu, mida on pikka aega hoole ja armastusega arendatud ning Kiili vallavalitsusel on väga hea meel, et lõpuks nõustus omanik ka "Kauni kodu" konkursil osalema.
