Pritsimeeste tarkus: Kuidas korstna seina külge kleepunud pigist lahti saada

Kas teadsid, et...
... kartulikoored aitavad korstna seina külge kleepunud pigist lahti saada. Koorid kartulid ära, kuivatad koored ja viskad kütmise ajal ahju. Tee seda järjepidevalt.
Pritsimeeste tarkus:
"Ahju küta parem kaks korda päevas, mitte üks korda ja kaks ahjutäit."

Saku vabatahtlikud päästjad tulevad appi

Saku vabatahtlike päästjate 1991. aastast pärinev Scania on üks uuemaid autosid, mis Eesti vabatahtlikel päästjatel ka­sutada on. Auto said Saku päästjad enda käsutusse eelmise aasta algu­sest ning esimene väljakutse, kuhu rootslasel sõita tuli, asus Saku sü­dames - põlesid mõisapargis asuvad kuurid. Kuure ei õnnestunud küll päästa, kuid Saku mehed olid kohal enne kutselisi pritsimehi ja alustasid päästetöid.

Saku Priitahtlike Pritsimeeste ülema Pee­ter Mahoni sõnul ollakse Scaniaga rahul ka Päästeameti tasemel ning nende toetus vabtahtlike tööle on oluline. Scaniaga saab tänu automaatkäigukastile kiiremini ja sujuvamalt liikuda, ka kiirust on autol roh­kem kui eelmistel autodel ZIL-il ja Merce­desel. Samas kiidab ta ka kõige vanemat va­batahtlike masinapargist: „ZIL on nähtus omaette. Kui Scania sõidab kiiresti, siis ZIL sõidab igal pool."Kõik kolm masinat seisa­vad Tammemäel Saku vabatahtlike päästjate komandos ning Mahoni sõnul on kogu aeg midagi, mis vajab putitamist.

Enamik päästjate tööajast ongi ootamine. Kas seda tehakse komando ruumides või ko­dus, on igaühe enda otsustada. Oluline on, et 15 minuti jooksul oldaks valmis välja sõitma. Nii näeb ette leping Päästeametiga. Päästjate logiraamatust nähtub aga, et keskmiselt jõua­vad Saku päästjad väljuda 5-7 minuti jook­sul. „Oleme ka kahe minutiga startinud," üt­leb Mahon, üks 39 vabatahtlike seltsi liikmest.

2012. aasta 16. mail suleti Saku kutseliste pritsimeeste komando ja nii ongi lähimad appitõttajad vallas vabatahtlikud mehed-naised. Kui 2012. aastal tegid Saku päästjad 16 väljasõitu, siis 2013. aastal sõideti õnnetus­ paigale juba 104 korral.

Saku päästjate tööpiirkond ei piirdu ainult Saku vallaga. Kõige kaugemal on käidud Paldiskis, aga appi on tõtatud ka Padisele, Tartu maanteele ja kahel korral ka Tallinnasse. Kõige kauem kestnud väljakutse oli Karjakülas, kus kustutati tuld pea 15 tundi järjest. Põlesid karusloomakasvatuse juures olevad põhupakid.

„Meie hoonesse sisse ei saa, meil pole suit­susukeldumisvõimekust, mis ei tähenda ainult varustuse, nagu hingamisaparaatide olemas­olu, vaid nõuded on meeskonna suurusele, väljaõppele ja füüsilistele katsetele," räägib Mahon, kelle sõnul on vabatahtlike peamine töö põlengutel kustutamine väljastpoolt ning vesivarustuse tagamine. Vabatahtlikud pääst­jad on väga arvestatav abi kutselisele mees­konnale - täna ei ole ühtegi näidet, kus pääs­tesündmusel ei oleks osatud appi tõtanud va­batahtlikele päästjatele tegevust leida.

Enamik väljasõidud on küll põlengutele, kuid lisaks kutsutakse vabatahtlikke ka tor­mikahjusid kõrvaldama, näiteks teid sinna kukkunud puudest vabastama. Paaril korral on Saku päästjad käinud ka kassi puu otsast alla aitamas ja jalgpallimatši turvamas. Li­saks on saanud Saku vabatahtlikud päästjad kutse televisiooni ja teatrisse - kaasa on teh­tud nii Nukuteatri hooaja avamisel kui „Kel­gukoerte" ja „Kättemaksukontori" seriaalides.

„Meiega saab arvestada, sest oleme regu­laarselt valves," ütleb Peeter rahulolevalt. Nädalavahetustel ollakse valves 24 tundi, tööpäevadel aga õhtul seitsmest hommikul seitsme-kaheksani. Tuumik, kes 2010. aastal seltsi asutamisaastal alustas, on jäänud, kuid juurde on tulnud ka uusi inimesi.

„Seda pole veel olnud, et meil valvekorda meest välja panna ei ole," kinnitab Mahon. Igal aastal püüavad Saku päästjad tublimaid tunnustada ja annavad välja rändkarika enim valves olnud liikmetele. Eelmise aasta valve­kordade eest rändas karikas autojuht Johan­nes Paldrokile (1500 tundi) ja tõrjuja Madis Millingule (üle 800 tunni). Parima uustulnu­ka tiitli sai aga Heido Peterson.

„Vabatahtlikuks olemisel on pere toetus vä­ga oluline," rõhutab Mahon. „Kodus peab kõik korras olema, siis saad minna lahendama teiste probleeme ja muresid. Paljud mehed on ka oma naised seltsi toonud, sest me ei käi ju ainult tulekahjudel, suur osa tööst on ennetus­tegevus ja inimeste harimine. Aga on ka naisi, kes käivad valves. Meil on seltsis 13 naist."

Tänavu on Saku vabatahtlikel päästjatel Mahoni sõnul kavas alustada noortele mõel­dud tuletõrjeringiga. See on ring, kus on või­malik valmistada end ette igaks elujuhtu­miks. Kuigi nimi sisaldab sõna „tuli" õpitak­se seal ka esmaabi- ja veeohutusteadmisi ning seda, kuidas käib päästetöö kaevandustes.

Üheks osaks päästjate tegevusest on sport, võisteldakse näiteks veejoa täpsussihtimises mootorpritsist ja lahinghargnemises ning kii­rusriietumises. Isegi redelist ronimist õpitak­se, sest sealgi on oma reeglid. „Pead ronima vasak käsi ja parem jalg korraga. Kui sa seda ei tee, tuleb võnge sisse ja võid alla potsatada."

Valvetoa seinal ripub sakukate saak möödunudsuviselt XII Priitahtlike Pritsimeest Fooru­milt Aegviidus: mees- kondliku võistluse II koht, foorumi huumoripreemia, foorumi pub­liku lemmik, foorumi parim näitleja (Saku tüdrukud Ly Villo & Tiina Laube) ning parim taidluskava. Pritsimeeste head huumorisoont näitab ka Madis Millingule kingitud isetehtud joatoru, kust saab lasta kaks juga korraga.

Mahoni sõnul ei jää Saku vabatahtlikud loorberitele puhkama ega vana rasva peale lootma. Õppeharjutusi tehakse omakeskis pi­devalt, et tunda oma tehnikat ja valla iseärasusi, näiteks veevõtukohtasid.

Ka kodudes võiks inimesed Mahoni sõnul õnnetustele ennetavalt mõelda. Näiteks võiks tema sõnul läbi mõelda evakuatsiooniplaani ja selle, millised asjad esimesena kaasa võtta. Maapiirkonda­des võiks kodus seina peal olla legend, kuidas kohale sõita. Kuigi on GPSi ajastu, tuleb ette olukordi, kus on vaja seletada, kuidas abi kõige kiiremini kohale tulla saaks.

Kui aga tulekahju juba puhkenud on, siis on päästja sõnul oluline väljudes uksed ja ak­nad sulgeda, et tuli võimalikult vähe õhku juurde saaks. See piirab tule levikut ja mõni väiksem tulekahju on teinekord õhupuudu­sest iseenesest kustunudki.

„Tuli võib alguse saada väikestest asjadest, millele esimese hooga ei oskagi mõelda," üt­leb Mahon ja loetleb mõningaid: „Ahju- või pliidisuu ees olevatest küttepuudest, puitpõ­randale unustatud äsja ahjust võetud tuhka täis plastämbrist, elektrivõrku ühendatud täies pikkuses lahtikerimata jäetud töötavast pikendusjuhtmest. Kui juhtmekassetist kerida välja vaid 10 meetrit ning 40 meet­rit jääb pooli peale rulli, siis ajab juhtmes olev induktsioon­ vool juhtme kuumaks."

Samas on tal tuua näide ehitustöölistest, kes oma sokid ööseks elektriradiaatorile kuivama panid. „Hommikul polnud vaja mitte ainult uusi sokke, vaid ka uut soojakut."