Püha Jaakobi kirikus on avatud Tiit Pääsukese maalide näitus "Elu lugu"
Mõni päev enne näituse avamist olid maalikunstnik Tiit Pääsuke ja vaimulik ning kunstikuraator Erkki Juhandi ametis näituse ülespanekuga ning see tundus sobilik aeg, et kunstnikult väljapaneku kohta lähemalt pärida.
"Ruum meeldis mulle kohe," ütleb Tiit Pääsuke vastuseks küsimusele tavatu näitusesaali kohta. Pühakoda seadis töödele omad tingimused ja määras maalide arvu, mida vaatajatele võimalik näidata.
Erkki Juhandi: paeluv looming
Kuraator Erkki Juhandi mäletab kunstnik Tiit Pääsukest juba lapsena: "Selgelt on silme ees tema suured ja värviküllased maalid Tallinnas kunstniku Niine tänava ateljees. Kuna minu isa ja Tiit Pääsuke omasid kõrvuti ateljeesid, siis sai Tiidu juures palju kordi käidud. Sellele järgnesid juba kevad- ja sügisnäituste külastused, kus mulle lapsena Tiit Pääsukese tollased maalid väga meeldisid. Ja tema looming paelub mind ka täisealisena.
Käesolev näitus Viimsi kirikus on mu meelest lummav." 2007. a jaagupipäeval pühitsetud kirikus oli esimene kunstnik, kelle näitust siin sai vaadata, Ove Büttner, Tiit Pääsukese õpilane.
Tiit Pääsukese õpilasi on meie kunstnike seas kümneid ja kümneid. Pääsuke on olnud Eesti Kunstiakadeemia, varasema nimega kunstiinstituudi maali ja joonistamise õppejõud 41 aastat. Oma Tartu kunstikooli õpingute ajast meenutab ta õppejõude Harri Puderselli, Alfred Kongot, Lola Liivatit. Tallinnas sai ta maaliõpetajaks Leppo Mikko, keda ta on oma intervjuudes ja jutuajamistes ikka meenutanud.
Tiit Pääsuke sai tunda nõukogude võimu, kui teda kunstiinstituudi II kursuse alguses vägisi otse kunstiajaloo loengult kolmeks aastaks sõjaväkke viidi. Kuid armees ei kujunenud elu väga mustaks, sest kuuludes küll paberite järgi orkestrandina orkestri koosseisu, oli ta kunstnikuna omaette nii vaba mees, kui seal võimalik oli. "Bütsantsi värk," arvab Pääsuke armees valitsenud hoiaku kohta.
Kunsti ees tunti seal aukartust ja temast peeti lugu. Mehel endal säilis äng, et õppimine pooleli jäi. Ent polnud halba heata - taas Kunstiinstituudis, vaatas ta elu teise pilguga kui noored kunstitudengid.
Õpetajaamet maalimisest tähtsam
Õppejõuks kutsuti noor kunstnik juba 1970. aastal enne õpingute lõpetamist, diplomandina. Joonistuskateedri assistendina oli tal toeks õpetajadiplom Tartu kunstikoolist. Mees oli kindel, et õpetajaamet on tema jaoks võimatu ja seda peab ta vaid nii kaua, kuni jalad alla saab, pere ja lastega ei saanud sukelduda vabakutselise ellu. "Olin ebakindel, ei teadnud, kas olen nii andekas, et löön kunstnikuna läbi," meenutab ta. "Mõtlesin, et töötan aasta-paar, siis tulen ära igal juhul."
Kuigi esimest korda esines Pääsuke kunstinäitusel vjuba III kursuse tudengina aastal 1968 oma õpetaja Leppo Mikko õhutusel, ajal, kui üliõpilastel polnud lubatud näitustel osaleda ning selleks tuli toona luba hankida instituudi rektorilt ja kunstnike liidu esimehelt, oli ehk ebakindlus see, mis ei lasknud noorel mehel kohe pärast lõpetamist maalima asuda. "Ma paranesin õppimise haavadest," tunnistab kunstnik. Möödus kaks aastat, enne kui diplomeeritud maalikunstnik Tiit Pääsukese tööd järjekindlalt näitustele ilmusid.
Õpetajaamet aga hakkas aastatega meeldima. "Võtsin seda tõsiselt. See tundus mulle minu maalimisest palju tähtsam, et võin õpetada teisi." Tema õpilaste nimekiri saaks väga pikk: Tolts, Keskküla, L. Nagel, Parmasto, Vinogradov, Arro, Ole, Kokamägi, Tammetalu, Kruusing, Sillak, Kristerson ja paljud teised. Tiit Pääsuke on õpetanud tulevasi kunstnikke ka Soomes Lapimaal.
Võrreldes tudengeid meil ja Soomes, arvab ta, et põhjanaabrite kunstiõppurid olid rohkem motiveeritud, teadsid, miks õpivad. Nad tegid suvel tööd ja teenisid raha, et talvel õppida. "Siis oli vahe suur, nüüd on ajad muutunud," tõdeb emeriitprofessor, kes nüüdseks on õpetajaameti maha pannud.
"Olen kaua elanud õpetamise sees," selgitab ta. "Mõtlesin, et nagu rahvastepallis on mitu elu, nii elan ka mina nüüd teist elu. Õpetaja minus hakkas mind häirima. See aeg sai täis."
Pildimaailmas sees
Vaatame maale, mis kirikus seinal, ja neid, mis ootavad ülespanekut. "Ma paneksin kõikidele oma näitustele nimeks "maalid", see olekski see minu "projekt"", ütleb Pääsuke. "Maalides elan ma ühe pildi maailma nii sisse, et mind ei seo ülejäänutega miski. Mul tekib iga maaliga oma suhe, oma värvid, oma koloriit, pildi sisu ütleb seda ette."
"Minu vabaduse väljak" on maal, millel on kunstniku jaoks eriline tähendus, sest seda maalis ta 27 aastat. Maali keskmine osa on maalitud 1980, ajal, kui kunstnikul oli pärast traagilist õnnetust õlavarreluu murdunud, kõik ümbritsev, nn Vabaduse väljak, on lisatud 2007.
Maali kohta, millel nimi "Sugupuu", ütleb selle looja, et ei tea, kelle elu lugu see on, aga tema ema portree on seal. "Romulus II" on Itaalias maalitud müüt. "Kirjad kaugelt" meenutab tütre kirju Itaaliast. Kõik pildid sel näitusel tunduvad kunstniku endaga seotud. "Tinglikult autobiograafiline," tunnistab autor.
"Müüdud maastikud" koosneb varasemate piltide tsitaatidest ja fragmentidest.
"Vaatajal pole vaja maalist teada seda, mida kunstnik teab," arvab Pääsuke, "aga tegija peab teadma, mida ta teeb, siis jõuab ka midagi vaatajani. Nii ei saa olla, et vaatame, mis välja tuleb. Mõte peab olema selge, teostus vaba."
"Olen loobunud seletamast," ütleb Tiit Pääsuke. Igaüks peab tema sõnul oskama kunsti juures ise edasi mõelda. "Mul on maalimata üks maal," näeb Pääsuke kujutluses üht pilti, "kus ma olen laps teki all nagu koopas ja piilun sealt välja." Võib aimata, milline turvatunne ja kaitstus peegelduks sellisest pildist.
Oma Põhja-Viljandimaa juurtega on Tiit Pääsuke suur loodusesõber ja tunneb ennast hästi metsade keskel, mitte lagedal väljal või mere ääres. Ja looduses rännates paneb ta oma telgi püsti ikka põõsaste vahele, suured puud selja taga.
Kunstihuvilistele teadmiseks, et kontakti kunstnikuga saab Erkki Juhandi kaudu.
__________________________________________________________________
Näitus "Elu lugu" Viimsi Jaakobi kirikus 13.01.-23.03.13
Kaasaegseid kunstnikke ja kirjanikke on peetud ikka sotsiaalselt tundlikeks, kriitilisteks, rahulolematuteks, isegi mässumeelseteks riigikukutajateks. Ometi on meis ka teine pool, mida eriti näituse puhul pühakojas meeles tasub pidada. Me räägime ikka loovusest, loomisest ja loomingust. Meid nimetatakse loojateks! Veelgi enam - mõnel õnnelikul hetkel tunneb kunstnik, nagu tema teos polekski ainuüksi tema enda looming, et see on temale antud teostada, et tema ise on ainult käsi, mis hoiab pintslit või sulge, kõik tuleb kuskilt iseenesest. Sel puhul räägime inspiratsioonist - õnnelikust hetkest või olukorrast, mil sünnivad ideed ja kõik teostub vaevata. Näiliselt vaevata. Me tahame kõik seletada ja tõepoolest, kõigele, mis eksisteerib maailmas, on olemas seletused.
Aga mis on inspiratsioon, kust ta tuleb? Minu meelest algab tõeline maalikunst, võib-olla tõeline kunst üldse seal, kus seletaja sõnad otsa saavad. Sinnapoole me püüdleme. Selge see, et kunst kujutab tagajärgi, kuid väljendab põhjusi. See tähendab, et tal on sisu. See on tähtis.
Maalikunst on minu jaoks see, mida ei ole võimalik teostada mingis muus tehnikas, jäljendada ei kaameraga, ei arvutis. Aga kui maalikunst ise hakkab orjalikult imiteerima tegelikkust, fotot, plakatit, reklaami, koomiksit jne, töötab ta tühikäigul. Mitte et maalikunst neilt õppida ei võiks, sellega ta rikastub ja areneb ju.
Minu isiknäitusi, praeguseks üle kolmekümne, on toimunud erinevais paigus, aga endalegi üllatuseks - kuigi ma ei ole sakraalne kustnik - muu hulgas Põltsamaa kiriklas, Vainopea kabelis, Tallinnas Jaani kirikuks ja nüüd siis siin, Viimsi Püha Jaakobi kirikus. Näitus on autobiograafiline, nagu ikka.
Tiit Pääsuke
_______________________________________________
Tiit Pääsuke
s. 22.12.1941 Põltsamaal
1957-62 Tartu Kunstikool.
1962-1963 ja 1966-1971 Eesti Kunstiinstituut maalikunsti osakond, täiendanud end Peterburis ja Vilniuses.
1970-2006 Eesti Kunstiakadeemia (EKA) maalimise ja joonistamise õppejõud.
1992-1994 Soomes Rovaniemi Kunstikooli (ROTKO) ja Lapi Ülikooli õppejõud.
Aastast 1992 professor, 2000-2006 joonistamise õppetooli juhataja.
2004-2005 Tartu Ülikooi vabade kunstide külalisprofessor.
Aastast 2006 EKA emeriitprofessor.
Juhendanud maalikursusi Eestis ja Soomes.
Praegu vabakutseline maalikunstnik, Eesti Kunstnike Liidu ja Eesti Maalikunsntike Liidu liige.
Kristjan Raua nimeline kunstipreemia 1975 ja 1981. a.
Vilniuse maalitirennaali preemia 1975.
Konrad Mäe nimeline medal 1992.
EV teenetemärk Valgetähe IV klassi orden 1999.
Eesti Kultuurikapitali aastapreemia 2000.
Riigi kultuuripreemia 2012. l Üle 30 isiknäituse Eestis ja välismaal.
