Pühad tulevad meie meeltesse

Mina usun armastust, mis võidab ära surma
Ja elab,
Ja uueks loob  maailma
Ikka ja igavesti!... Anna Haava

Ülestõusmispühad... kevadpühad, lihavõttepühad, munapühad, kiigepühad. Pühad tulevad, tuues kaasa kollast meie meeltesse ja kodudesse. Rõõmus ootus lähenevast soojast ja tärkavast loodusest erutab paljusid ennast loiuvõitu tundvaid inimesi; kollased tibud ja nartsissid lausa püüavad pilke poodide väljapanekutel ja lillelettidel.

Miks tundub just kevadpäike nii helge ja soe? See justkui avab meile tuleviku, kinnitades, et möödunudaastastest kuivetunud kõrtest saavad varsti elust pakatavad õied. See, mis oli näiliselt surnud, saab elavaks. Küll on hea, et kuigi tegemist on liikuva pühaga, käivad ülestõusmispühad alati sama takti looduse tärkamisajaga.

Ülestõusmispühad meenutavad Jumala Poja, Jeesuse Kristuse ülestõusmist hauast. Kristlike juurtega pühad sisaldavad endas ka eelkristlikku traditsiooni, mis on põimunud juutide paasapühadega. Kaheksa päeva kestnud paasapidustused tähistasid judaismis iisraellaste põgenemist Egiptuse vangipõlvest. Alg-kristlased, kellest paljud olid juudid, kasvasid üles heebrea traditsioonide vaimus, mistõttu hakati pidama ülestõusmispüha kui topeltrõhuga paasapüha. Orjusest vabanemise tähendusele lisandus tähendus täitunud prohvetikuulutusest ammutõotatud Messia kohta, kes äratati kolmandal päeval üles.

Tänapäeva inimesele tundub see 2000 aasta tagune sündmus kui muinasjutt, millesse on ehk nii mõnegi arvates hakatud liialt palju uskuma. Lihtsalt teadmiseks: statistikute arvates on maailmas kristlasi umbes kaks miljardit. Aga tagasi muinasjutu juurde... Õnneliku lõpuga muinasjutud panevad meid uskuma armastusse, mis on suurem kui surm, headusesse, mis võidab ära kurja, valgusesse, mille tulles kaob pimedus. Suur reede, vaikne laupäev ja ülestõusmispühapäev neil päevil toimunuga täidavad küll edukalt kõik muinasjuttudele seatud kriteeriumid. Süütu mees, mõne sõnul suur imetegija, mõistetakse surma samade inimeste poolt, keda ta oli tulnud tervendama ja toitma. Sellega kaasnenud pilge ja vägivald, valetunnistused ja seaduse väänamine, kõik ikka selleks, et saaks hävitatud see närvidele käiv naatsaretlane. Koos temaga pidi kaduma ka kulutulena levinud õpetus Jumalast, kes, vastupidiselt selleaegsete õpetlaste veendumusele, oli täis armu ja halastust. Kuri võidutses. Jeesus löödi juutide kuninga sildi all ristile, kus ta heitis hinge veel enne päikeseloojangut. Mõnele suurnikule vastu tulles lubas kohalik maavalitseja Pilaatus matta Jeesuse kaljusse raiutud uude hauakambrisse. See suleti suure kiviga. Maavalitseja tuli veel vastu ka ülempreestritele, kes palusid haua valve alla panna. Möödus laupäev, vaikne hingamispäev. Kuid siis: maavärisemine, tühi haud, inglid taevast, hirmunud ja minestavad valvurid ning šoki piiril olevad jüngrid. Kõige selle keskel kaks päeva tagasi surnud Kristus, kes ütles: ärge kartke, olge rõõmsad!

Kellelegi meist ei meeldi olla kuidagiviisi liigitatud või sildistatud. Ma julgeks seda aga siiski teha. Kujutan ette, et ka seda mõtisklust lugevad inimesed jagunevad laias laastus kaheks: esimesse gruppi kuuluvad need, kes ülestõusmispühade raames suhtuvad tühja haua muinasjuttu heatahtlikult - igas loos on midagi õpetlikku ja inspireerivat; aga siis on need teised, kes võtavad evangeeliumide lõpus kirja pandud sündmustikku armastusest, mis võidab ära surma, tõese muinasjutuna. Ja nad usuvad ja süvenevad sellesse lukku sügavuti, lähevad ise selle loo sisse ja samastuvad rõõmustatud jüngritega. Nad usuvad tõemeeli, et Jeesuse nimeline isik, Jumal inimeses, ärkas surmast üles, ja usuvad, et selle tõttu on ka neil lootus uuele elule juba täna ja praegu, uuele maailmale tulevikus, eluks ikka ja igavesti!