Sellel ööl magasime nagu notid, hommikul ärkasime kell 7, tegime oma harjutused ja jälle sööma. Pikapeale saime aru, millise hotelli restoranis on kõige paremad toidud ja vähem kära. Meie Sindbadi hotelliketti kuulus kolm suurt hotelli, ja 8 restorani, kus võisid käia ja ennast toiduga küllastada. Lemmikuks sai mereäärne La Marshe, kuhu ühel õhtul sööma minnes saime sushit ning Erik arvas, et nüüd võib juba end inimesena tunda. Nimelt maitsevad meile väga jaapani toidud. Kuid Aafrika omad olid ka head, eriti „kakavärvi" läätsepuder, mida me neli esimest päeva proovida ei üritanud, kuid lõpuks lemmikuks sai, siis mandli-kookosekook, kala ja pannkoogid tumeda shokolaadiga, lisaks eriline Egiptuse soe leib. Iga päev sai erinevates õuebaarides jäätist, jooke, pirukaid ... Ühesõnaga me ikka liialdasime toiduga mõnuga. Kõik hirmutasid meid, et kõhud lähevad lahti ja nõud on mustad. Meil ei läinud ja puhas oli ülearu. Tõsi esimestel päevadel oli kõht harjumatult valus, selleks puhuks võtsime Eestist kaasa ürdilikööri nimega Unikum, mis aitas hästi..

Kogu hotelli territoorium oli hästi hoitud ja kogu aeg käis puhastamine. Väljapoole hotelli minnes oli aga tõeline kõrb ja prügimägi. Minu hämmastuseks olid kõik need ilusad palmid ja murud ja lilled kogu aeg hoodatud. Teadupoolest ei saja Egiptuses peaaegu üldse (aastas 15 mm ) ja nad kastavad iga päev taimi, milline tohutu töö.

Ja siis see puhkus algaski. Meie reisikorraldaja rääkis kõike, kuidas anda ja jätta tipi -raha, mida nad nii magusalt lunivad. Palju maksab taksoga turule sõit ja kuidas käituda. See oli hea, ka üllatav, et seal raha vahetades tuleb odavam kui siin, õnneks teadsime seda enne ja võtsime vaid dollarid, mida nad tahavad. Panime enda jaoks paika, et ringi ei sõida, vaid päike-meri-päike-meri. Käisime siiski Leega delfiinide ja morskade shoud vaatamas. See oli eriline elamus! Ma polnud kunagi näinud, kuidas delfiinid joonistavad ja kuidas morsk pasunat puhub.

Teise väljasõiduna valisime juba Eestis plaanitud sukeldumise akvalangidega. Ja see oli mulle elamus. Hommikul tuli täita rida vastuseid küsimustele, et üldse sukelduma saada. Meie laeva tulid inglased, üks eestlane, prantslased, soomlased ja instruktorid. Mina olin esimest korda. Kiire instruktsioon märkidest andis aimu, mis toimuma hakkab. Kõige toredam oli instruktori ütlus, et loetakse 1,2,3 ja kohe astud üle parda vette (seega ei mingit mõtlen-kaalun-mediteerin olekut). Sel päeval oli merel veidi tormine ja mul juba iiveldas sees, Leel ka. Aga niipea kui ma kalipso selga sain ning balloonid ja raskused külge, kõik kadus. Lee jätsime mustade onudega laevale ja koos Instruktoriga läksime vee alla. See oli imeline, põhjatu kalju, niipalju kalu, koralle, ühesõnaga kõik väga eriliselt kirgastes toonides. Olime vee all esimesel korral 30 minutit, meetreid 10. Siis sõideti veidi edasi ning meile anti uuesti käsk, riided selga, maskid pähe. Seekord oli

teine istruktor, ta viis meid taas 10 meetri sügavusse ja nii ligidale korallidele, et mul oli tunne - kohe-kohe lähen nende vastu. See oli imeline. Ja siis nägime sel korral kolme pikka sirget kala, mille peale instuktor näitas tundmatu märgi - muidugi oli see mürgine meremadu ja märk tähendas - ettevaatlikult. Siis oli eriline hetk, kus ma ei tahtnud hingata ja vee all läks eriliselt vaikseks.

Ma olen olnud erinevates hingeseisundites, küll meditatsioonis, küll pimeduses, kuid ma polnud kunagi kehaga tajunud vaikuse ja sügavuse mõistet. Nüüd ma tajusin seda kogu oma olemusega - ja see oli võimas! Instruktor küsis, kas kõik on ok, mina, et jah. Instruktor, näitas, et hinga, oi kuidas tahtnuks veel hinge kinni hoida, see vaikus oli lihtsalt lummav. Kui poleks vaja olnud, ma olekski sinna alla jäänud. Nii põhjatu ja sügav. Ma teadsin küll, mis on olla kõrgel mägedes alpinistina, kuid ma ei teadnud, et sama võimas on olla ka vee all. Sinna lähen ma tagasi, tegin otsuse juba sügavuses olles. Üles tõustes ütles meie instruktor, et meist saavad head sukeldujad, kuna oleme rahulikud ja reaalsed. Mul oli selline adrenaliini „laks" sees, et ei söök ega jutt, miski ei läinud, vaatasin vaid silmapiiri ja olin ära.

Siis ühel päeval käisime ära ka El Dahari turul. Eelneval vaatasime fikseeritud poodidest ka hindasid, et turul liialt pügada ei saaks. Erik pelgas sinna minekut, kuna talle ei meeldi kauplemine. Aga mina olen, siis kui vaja, kaljukindel kaupleja. Seega jäi kogu tingimine minu õlule ja see oli ka hea. Kõigepeal algas kõik takso tingimisega, mis läks libedalt, taksojuht oli vaikne mees, sõnagi ei rääkinud, arvestatava 5 km asemel oli turg 15 km kaugusel. Ja siis see algaski, oh-oh-ohoo! Kaks sammu ja jälle keegi tirib sind poodi, pakub meeletult ja räägib iga kord loo, kuidas sa pead ikka tema poodi vaatama, sest see oleks muidu tema suguvõsa solvamine. Igatahes, kõige suurem kauplemine algas mul 800 egiptuse naelast ja lõppes 200 naelaga (1euro= 7,7 egiptuse naela) . Maitseainete valik võib tunduda esialgu suur, kuid tegelikult see nii ei ole.

Meil on kodus umbes 60 erinevat maitseainet ja sealt võtsime vaid värsket karkadeed, eukalüpti õisi, musta seesamit ja safranit. Puuvillaste riituskleitide hind oli 50-60 naela ehk 6,4 eur, mis on odav. Lee väike kaamel maksis 40 naela ja kaameliga sõidu kauplesin 5 euri peale (2 inimest). Ostsime veel ka rituaalseid vasknõusid ja loomulikult kõhutantsu kulina.

Kuna otsustasime puhata, siis seda ka tegime. Lesisime bangalode all (sest päeval oli ikka väga palav) ja mõtet pole ju ennast praadida, vaid õhuvanne võtta. Merevesi oli siis umbes 22 kraadi. Kliima on seal kummaline, ei higista, seega ka ei haise. Igal õhtul väsis Lee juba kell kaheka ära ja jäi magama ning meie mõtlesime , et läheme kuhugi midagi vaatama või rõdule veini jooma. Ja täpselt 12 päeva järjest ärkasime me hommikul kell 7 koos Leega. Suur tänu Lee, kes sa panid meid ka puhkama, kui ikka magama jääd, ju on seda vaja. Meie tuba koristati iga päev, küll tehti vigureid kätterättidest ja muudki.

Iga päev läks paremaks. Seal oli ka üks kriuksuonu (nii me teda omavahel kutsusime), kes Leega vastamisi hääli tegid. Kuna tipirahadest oli enne katsetada, siis väike 20 g shokolaad ja üle 2 päeva 1 dollar või 1 euro sobis sinna konteksti küll. Hotelli aias olid 2 pelikani, kes nii pehmete roosade sulgedega.

Kuna hotellis on ka teisi peale eestlaste, siis Lee mängis erinevate rahvuste lastega. Ühel päeval ta teatas, et siin pudikeelega enam hakkama ei saa, tuleb õppima hakata. Basseinide ääres oli mõnus matriarhaat „lastehoid" -väiksemate emad alati vaatasid ja kogu aeg ei pidanud jälgima, kunu meie elav laps ronib või jookseb.

Käisime ka Egiptuse massaazi nautimas, mis oli meil tasuta hotelli poolt.

Kõige kummalisem selle puhkuse ajal oli vahel vaadata, mis teised teevad. Elame ju metsas ning igapäevaselt linnas ei ole. Inimestel olid kaasas arvutid, telefonid helisesid, lastele näidati filme, lapsevanemad mängisid arvutimänge. See vist ikka ei ole puhkus, aga võib-olla neile on. Ma siiski kahtlen, see on harjumus, lihtsalt nii tavaline, et inimesed ei pane seda tähelegi. Nad väsitavad end õhtuti baarides, tulevad mitme perega koos puhkama ja lõpuks on väsinud kõikide juttudest. Täheldasime, et need, kes said olla nädala kohal, olid kordades rohkem lennukis väsinud kui need, kes kauem olid. Siis tekkis küll soov, et põgeneks sellest arvuti-telefoni lähedusest .

Kui nüüd arvestada rahaliselt, siis meie kolmekesi 12 päeva Egiptuses (4 tärni hotellis, kõik hinnas söögi ja muuga) oli 1/3 võrra odavam, kui oleksime olnud siin Eesti spaas (ilma ühegi protseduurita). Olen ülimalt rahul, et käisime puhkamas, sest me tõesti seda tegime - ei mingit muret, ei mingit kontakti kellegagi. Ja Lee juba küsib, millal me Aafrikasse tagasi läheme. Küll läheme, sest puhkus on oluline. See annab jõu tööd teha ja toob rõõmsaid meeleolusid. Kõik teavad ju, et tegelikult me siin maal elades ei puhka. Kogu aeg tahaks midagi teha. Kuid keha vajab puhkust, vähemalt 2 päeva nädalas mitte midagi tegemist (raamatulugemise päev ja vedelemise päev), vaid nii elame kaua, tervelt ja noorelt. Leidke aega puhkamiseks, ärge sundige kogu aeg ennast ja lähedasi tööle. Tehes tööd - teedki seda kogu elu, nautides tööd ja puhates korrapäraselt, annad tööle ja elule rõõmu.

Seega tõepoolest ütleksin nii - ma olen puhkusest võlutud!