Puudelangetamine Keskpargis tekitas erinevaid emotsioone
Esimesena võeti maha vana kuusk, mis oli juba üleni kuivanud, seejärel haiged saared ja mõned kahjustatud toomingad - kokku 30 puud.
„Puud elavad koos haigustega nagu inimesed. Iga haigus ei tapa, kuid kui puu on kuivanud, ei kaunista ta enam parki ja võib muutuda ohtlikuks nii inimestele kui teistele puudele," ütleb linnaaednik Inge Angerjas ja lisab: „Haigete puude asendamine noorte puudega on parkides loomulik protsess. Park elab nii kaua, kuni inimene parki hooldab. Viimase viie aasta jooksul oleme Keskparki istutanud ligi 130 uut puud ja põõsast, hoolduslõikus on tehtud kastanite alleele ja vanadele pärnadele. Istutatud on lehiseid, mitut liiki vahtraid, pärnasid, ebatsuugasid...
Täna me veel uute puude rohkust nii väga ei taju, sest istutades on nad umbes 10-aastased ja vaid 3-4 meetrit kõrged. Kahe- või kolmekümne aasta pärast on istutatud pargipuud juba täisilus."
Rahu ja silmailu pakub park praegugi - ilusate kevadilmade saabudes on pargis palju jalutajaid ja istujaid. Inge Angerjas: „ Maaülikooli lõputööd kirjutades korraldasin linnaelanike seas küsitluse, et uurida parkide külastatavust ,külastajate eelistusi ja ootusi parkide arendamisel. Kõige populaarsem oli loomulikult Männiku park koos lauluväljakuga.
Keskpark oli populaarsuselt kolmas ja ei jäänud palju maha Jõepargist. Parki minnakse nautima loodust, lillede ilu, puudust tuntakse purskkaevust ja laste mängukohtadest.
Küsimusele, kas linnaaednikul on pargis oma lemmikpuu, vastab Angejas, et neid on lausa kaks. „Mulle meeldib üks suur ja võimas lehis, mis kasvab veidi viltu, kuid see ta just põnevaks teebki. Veel meeldib künnapuu, mida olen korduvalt pildistanud - sügisel on ta eriliselt ilus. Kaunis on samuti kastaniallee, seda just kevadel, õitsemise ajal.
Keskpark väärib oma nime, sest asub linna keskel ja paljudele kodudele on ta lähim park. Sajad inimesed läbivad seda päevas mitu korda kas rongile minnes või sealt tulles.
Kuid pargi muljet ei kujunda ainult puud, vaid ka valgustus, teed, pingid... „Tänavune erakordselt veevaene kevad on hoidnud pargiteed kuivad, märgadel aegadel pilt nii kena pole," väidab Angerjas. „Usun, et paremad ajad on veel ees ja kord jõuab parki ka rekonstrueerimisprojektiga kavandatud valgustuslahendus, paremad teed ja istumisalad. Väikevormideni ei ole me veel jõudnud."
Haigete puude saatus on teada. Kuid mida teha noorte puudega, mida on kahjustanud inimese käsi? Teisipäeval avastas linnaaednik pargi lääneservast noaga kahjustatud hõlmikpuu ja punaselehelise vahtra. „Keegi oli tõmmanud puudele riste nagu matseetaga, puid toestavad tokid olid visatud põõsastesse. Tundus, et seda oli teinud mõni nooruk, kes end niimoodi välja elas. Kui 1966. aastal park ümber ehitati, jäeti omaaegsest surnuaiast alles sirelipõõsad, mõned hauatähised. Seal põõsastes kivide otsas on õhtupimedas hea kampadel istuda.
Tegin ettepaneku turvapatrullil oma ringsõitudel aeg-ajalt ka parki põigata. Mulle on mõnikord öeldud, et ei ole mõtet pingutada, ilust nagunii ei hoolita ja vandalismi välja ei juuri. Olen siin teisel arvamusel.
Vandalism on kultuuri küsimus ja pargid on üks osa linnakultuurist. Inimesed peavad ka ise muutuma ja seda aitab teha ka keskkond, kus nad elavad. Eelmisel aastal istutasime esimest korda Piiri tänava äärde puude rivi, valisime selleks pihlakasordi 'Dodong´, mille oranžid lehed on sügiseti eriliselt kaunid. Talve jooksul sõideti autodega mitu noort puud maha, süüdlasi välja selgitada ei õnnestunud. Nüüd istutame hävinud puude asemele asendusistutuse korras uued ja loodame, et inimesed nendega harjuvad ja neid hoiavad."
