Puurmani noored mere meeltevallas

Gümnaasiumi 11. Ja 12. klass alustas 31.sep­tembril õppekäiku Hiiumaa­le, Eesti kõige metsasemasse maakonda.

Olnud ennast bussi ära ma­hutanud, võis sõit laulu saatel alata. Esimene puhkepeatus oli Märjamaal, kus õpilased said õpetajatelt loa poodiminekuks. Märjamaal käidud, jätkati sõitu Nõvale.

Esimene peatus: Rannaküla sadam

Nõva looduskeskuse poolt oli välja mõeldud programm „Maa, mis tõuseb merest". Es­malt viidi noored Rannaküla sadamasse, kus giid tutvustas bretša kive, mis on suured meteoriiditekkelised kivid. Sadamas nähti kormorane, kes on kalameestele suureks tüütu­seks. Pärast seda mindi Nõva RMK looduskeskusesse.

Liivaterad meenutavad mikroskoobi all kummikomme

Looduskeskuses räägiti metsatulekahjudest ja tut­vustati veelinde. Seal oli ka makett Neugrundi meteo­riidikraatrist. Eriti põnev oli mikroskoobist liivateri vaadata ning oma käega bretša kivi katsuda. Looduskeskuse poolt küttepuud ning tee saadud, suunduti matkarajale.

Võlumets, laulev liiv ja millimallikad - milline elamus

Giidiks olnud Silja Silver viis noored võlumetsa, kus väga vaikselt oli kuulda me­rekohinat. Giid jututas mui­nasjutulisest metshaldjast, kes seda metsa valitseb. Mere ääres liival kõndides ja jalgu järel lohistades oli liiva laulmist kuulda. Lisaks sellele kohati ka meririste ehk millimallikaid, keda nii mõnigi päriselus veel kohanud polnud. Randa jõu­des grilliti vorstikesi ja joodi sooja teed.

Pimedaks sihtkohta

Pärast kerget lõunasööki jätkati oma teed Rohuküla sadama poole. Enne kohale jõudmist tehti veel peatus Dirhamis, mis on Mandri-Ees­ti läänepoolseim paik. Praamil äratas inimestes tähelepanu, kui tüdrukud väga elavate emotsioonidega mängisid aliast. Hiiumaale jõuti pilkases pimeduses.

Ristnas ootas ees RMK met­samaja perenaine Liis Soonik. Tubadesse jaotatud, oli õhtu­söögi aeg, mille valmistasid projektijuhid.

Seelikukuused - maha kuk­kunud kuused, kelle okstes veel elu sees

Uue päeva hommikul hom­mikusöök söödud, ootas seikle­jaid järgmine programm „Met­sad mere meeltevallas". Giid viis noored Ristna matkarajale. Kuna metsaalune oli seeneroh­ke, oli kindel, et õhtuks saab see­ni süüa. Metsas tutvustati puid ja seeni. Randa jõudes jagati kõi­gile ülesande lehed. Ülesandeks oli otsida rannataimi ja -loomi. Kõige kergem oli leida põisadru, punavetikat, mere-kirpvähki ja südakarpi. Jätkus jalutuskäik mööda pikka kiviranda. Giid näitas seelikukuuski. Kuusepuu oli maha kukkunud, aga tema okstes oli veel elu sees ja need kasvasid jõudsalt edasi. Lõpp-peatus oli Kalana sadamas. Ma­jani tagasi jalutatud, valmistati lõunasöök.

Vanajõe org on pikkuselt Hiiumaa teine jõgi

Järgmisena ootas reisilisi Diana Leenurm Keskkonna­hariduse spetsialist. Tema viis noored tumepunast Ristna tu­letorni vaatama. Sealt suunduti edasi Kõpu tuletorni juurde, mida parasjagu remonditi, mistõttu sinnagi sisse ei pääse­nud. Siis otsustati edasi minna Vanajõe orgu, mis on pikkuselt Hiiumaa teine jõgi, vaatama. Giid rääkis, et seal on mitmed paarid end laulatada lasknud.

Valmistasime ise õhtusöögi

Tuletornid vaadatud, mindi oma alalisse koju tagasi. Siis oli hulganisti vaba aega. Õpeta­jad hakkasid oma seenesaaki puhastama ning noored taas aliast mängima. Sel korral te­gid õhtusöögi tublid õpilased, kes vanemaid inimesi kööki ei lubanud. Valmis imemaitsev kartulipuder pihvidega.

Hiiumaa tähistaevas...

Õhtul läksid kõik koos mere äärde tähti vaatama. Pikk tee metsavahel oli kõhe ja hirmu­tav. Kohale jõudes oli vaade meeletu ja hingemattev. Käik oli seda väärt.

Viimane peatus - Suuremõi­sa mõisakompleks

Viimasel hommikul praamile sõites peatuti ka Suuremõisas. Seal tutvustati mõisakompleksi. Näidati härrastemaja ning kõr­valhooneid. Koju naasti laupäe­va õhtuks. Kõik olid väsinud, kuid õnnelikud.

Suur aitäh projektijuhtidele Reelika Rohtlale ning Raina Rumvoltile ja rahastaja KIK-ile.