Raamatu esitlusest sai südamlik kokkusaamine
Oma koostööst autoriga kõneles raamatule kaane kujundanud Liis Karu, kellele see oli esimene sellise töö kogemus. Noorem kooliõde lõpetas Märjamaa gümnaasiumi 53. lennu.
Suur maailm ja väike inimene
Heli Reichardt ütles, et tema esikromaani teemaks on suur maailm ja väike inimene.
Teost võib käsitleda osalt fantaasiavaldkonda kuuluva sünge hoiatusromaanina, et ajalugu võib korduda. Kirja on kõik pandud väga realistlikus võtmes.
Tegevus toimub lähitulevikus, aastail 2020-2021, kuid see on hirmutavalt sarnane lähiminevikuga. Raamatu kaanel on sisuselgituseks öeldud, et Eesti on oma kohustused Euroopas täitnud, aga kui meie riik soovis abi saada, tuli ise hakkama saada. Sestap valitseb kummaline olukord: majandusolukord on muutunud ebastabiilseks, napib kaupa ja energiat, kasutusele on võetud talongid, toidupakke jagatakse töökohtade kaudu, on kehtestatud erisoodustused, eripoed ja seda tähtsamaks muutusid muud varustamise kanalid. Eestis tegutseb kummaline ühendus Vähemate Vendade ordu, inimesi jälgitakse ja lauskontrollitakse, kuid inimesed ka kaovad.
Sellistes oludes tegutseb 44aastane üksikema, kes leiab külmutatud kala pakdendi seest lühikese kirja, mis palutakse toimetada adressaadini. Sündmused kulmineeruvad Baltikumi andmisega Vene rahuvalvajate kontrolli alla. Raamat on pühendatud kõigile emadele, kes kõikidel aegadel ja igasugustes olukordades on oma lapsed üles kasvatanud.
Reichardt viitas paarile blogides olnud arvustusele, mille on ilmselt kirjutanud nii noored inimesed, kes ei tea midagi inimeste jälgimisest ega talongimajandusest, sest heideti ette, et olukorra põhjuseid pole lahti kirjutatud.
Autori sõnul oli see taotluslik - väikese inimese ja suure poliitika vahel ongi tükk tühja maad. Võõrandumine avaldub selles, et poliitika jõuab tagajärgede kaudu inimese ellu siis, kui suured muutused on juba toimunud.
„Minevik hoiatab. Minus ja paljudes teistes tekitas venelaste võimalik sissetung hirmu. Hirm on halb kaaslane, see ei aita realistlikult tegutseda," rääkis autor.
Kui raaamat paneb arutama, mis kellegi suguvõsaga on juhtunud, saab ehk hirmudest vabaks, mõtiskles ta.
Mõned raamatut lugenud jagasid oma muljeid. Rein Saar ütles, et ta ei saanud sõnumist aru, et siin on ebaloogilisust, aga kui taotluseks on kujutada hirmu, siis poliitiline romaan võib selline ju olla.
Autor vastas, et raamat ei kõneta kõiki ühtmoodi. See on kui armastuslugu, poliitiline hoiatusromaan, aga siia on põimitud arutlused ka kultuurist ja usust. Maikuu viimasel nädalal loetakse Vikerraadios „Walpurgi ööd" järjejutuna ette.
Reichardt on varem avaldanud luulet ja jutte, kirjutanud mõne kohaliku tähtsusega näitemängu ja on koduloolise dokumentaalfilmi „Mälestuste Väike- Lähtru" kaasautor.
Avaldamisjärge ootab nooremale koolieale mõeldud raamat „Leenu ja Liisa lood". Praegu Haapsalus elav autor ütles sealsel esitlusel, et ta on nüüd nii kaua maal elanud, et võiks kirjutada ka ühe maaromaani.
