90ndate lõpus loobus Margus Lepa näitlejatööst, mängides viimase rolli Salong Teatris (Moliére´i näidendis “Naiste kool”). Pärast seda pühendus ta raadiotööle, asudes Nõmme Raadios tööle saatejuhi ja toimetajana. Muide, Nõmme Raadio reklaamlause on: „Radikaalne värk!“.

Margus Lepa, kes te olete?

Kunagi vastasin ühe intervjuu lõpus, et viimane mohikaanlane. Selles kontekstis oli see ka enam-vähem õige vastus just omaduse mõttes. Aga laiemas plaanis peaks tegu olema kõiksusekilluga, mida samasugused kõiksusekillud arvavad Margus Lepa kujul nägevat.

Kuidas ja miks sattusite Nõmme Raadiosse?

Ei mäletagi enam. Aga tulin, hakkasin tegema, ja jäin ka üksi, sest diskorid ja plaadimängitajad läksid oma teed. Olen sügavalt veendunud, et raadio on selleks, et sealt juttu tuleks, ja muusika mängimiseks on grammofon.

Elame hullul ajal. Hiina vanasõnagi ütleb, et kui tahad kellelegi midagi tõsiselt halba soovida, siis soovi, et ta elaks üleminekuajas. Meie elame. Ja juba väga kaua. Üks reform ajab teist taga ja paremaks ei muutu midagi, on ainult näiliselt „rohkem“.

Mida tähendab „radikaalne raadiojaam“ teie enda jaoks?

Radix on ladina keeles juur ja juurte suunas liikumist see radikaalsus tähendabki. Tavaliselt on asjade vahelised seosed raskesti märgatavad. Öeldakse, et inimesed jaotuvat selle järgi kolmeks: need, kes näevad; need, kes näevad, kui näidata, ja need, kes ei näe ka siis, kui näidatakse.

Loe täispikka intervjuud Margus Lepaga Kuulutajast.