Pärast pärisorjuse kaotamist 1816 Eestimaal ja 1819 Liivimaal olukord muutus. Pärast reformi hakati valdu moodustama kohalike omavalitsusüksustena, enamasti mõisakogukondade kaupa. 1866. aasta vallareformiga said vallad mõisast sõltumatuks, talupojad said ise endale esindajad volikogu näol valida. Seda aastat loetakse tinglikult praegu meie vallas Rae valla asutamise ajaks. Kas see on aga üheselt õige daatum?

Vald kui haldusüksus tekkis 1816

23. mail 1816. aastal vastuvõetud Eestimaa talurahvaseadusega kaotati pärisorjus. See tähendas, et kogu maa tunnistati mõisniku omandiks ja mõisnik sundis talupoegadele peale varasemate koormisnormide asemel nõndanimetatud vaba lepingu lühiajaliseks maakasutuseks.

Valla kui talurahva omavalitsusüksuse tekkimine algas koos vallakohtu moodustamisega, kuid vald (seaduse sõnastuses mõisakoggodus) jäi endiselt mõisniku kontrolli alla. Mõisniku meelevallas oli valla üldkoosoleku kokkukutsumine ja mõisnik kinnitas ka vallakoosoleku otsused. Valla tähtsaim ametimees oli vallatalitaja, kes teostas ka kõik arve- ja kirjavahetuse ning vallaelanike registreerimise ja liikumiste arvestuse. Mõisavald võis mõisavalitsuse järelevalve all otsustada lihtsamaid talupoegade ühiselu küsimusi.

Mõisavald võis asutada ja ülal pidada talurahvakoole. Hakati talupoegi pärisorjusest vabaks laskma, vabakslaskmine pidi lõppema 14 aasta jooksul ning vabakslastud said priinime (perekonnanime). 1836.aastaks pandi kõigile kohustuslikus korras perekonnanimed. Säilis mõisniku politseivõim, talupoegade liikumisvabadus jäi piiratuks.

Reform aastal 1866

Vald tänapäevases mõistes, kui haldusüksus loodi Eestimaal juriidiliselt 1816. a talurahvaseadusega, kuid mõisa järelevalvevõim haldusterritooriumi üle kadus 1866.a vallaseadusega. Sisuliseks muutuseks kahe reformi juures oligi see, et 1816. aasta talurahvaseadusega hakkas kehtima mõisahaldusvõim, millega koos tekkisid omaette haldusüksused tänapäeva valla mõiste tähenduses. Aastal 1866, mil kehtestati vallaseadus, hakkas mõisnike ainuvõim territooriumi haldusüksusel asenduma volikogu võimuga, mille üle teostasid järelevalvet Vene keisririigi asutused.

Tuleb aga märkida, et vallaseaduse alusel 1866. aastal moodustatud valdade piirid ei kattunud paljudel juhtudel endiste (1816. a reformiga loodud) mõisapiiridega, sest mitmed väiksed mõisapiirkonnad liideti järgnevalt üheks vallaks.

Kui Rae valla algusaastaks on peetud 1866. või 1816. aastat, on valik kahe järelevalve vahel:

• 1816 – mõisnikul on õigus teostada järelevalvet(mõis kuulus Tallinna raele);

• 1866 – Vene keisririigil on õigus teostada järelevalvet

Vallale nime andnud Rae mõisa lugu

Peeter Böckler

Esimesed teated Rae mõisast (saksa k Johannishof) pärinevad 1390. aastast. 1503.aastal oli mõis läänistatud Herman Lodele. Alates 16. sajandist kuulus mõis TallinnaJaani Seegile ehk Püha Johannese hospidalile, olles viimase majandusmõisaks. Sealt pärineb ka mõisa saksakeelne nimi. Hiljem kuulusid nii Jaani Seek kui ka mõis Tallinna linnale (raele), mis andis paigale ka praeguse eestikeelse nime. Kuni 17. sajandini olid mõisal (seegil) hiigelsuured maavaldused, mis hiljem eraldati mitmete eraldiseisvate mõisatena (Mõigu, Lehmja, Kautjala).

Tõenäoliselt olid mõisas (seegi tähtsust arvestades) juba keskajal kivihoonestus, see ei ole aga meie ajani säilinud. Praegune peahoone – kõrgel soklil asetsev ühekorruseline viilkatusega historitsistlik kiviehitis – on ehitatud 1850ndatel.

Tõenäoliselt samast ajast pärineb ka hulk kõrvalhooneid. Need ei moodustanud stiilset korrapärast ansamblit, vaid ääristasid peahoone esist pikka ja kitsast väljakut, mis toimis ka mõisa majandushoovina. Mõisa park oli väike ning paiknes väikese puudesaluna vaid peahoone tagaküljel.

Kuna tegemist ei olnud era-, vaid linnamõisaga, ei olnud esinduslikult lahendatud ka mõisasüdamesse sissesõit. Kahe kilomeetri pikkune looklev tee (Tartu maantee vanalt trassilt) ei suundunud mitte peahoone keskteljele, vaid hoone ja väikese pargi kõrvale, kust pääses hoone esisele majandushoovile.