Rae valla sibulaosturetk süstis Peipsi-äärsele rahvale lootust
„No minu tänavune sibulasaak oli kuskil tonn. Ma olen väikekasvataja, teised kasvatatavad 3- 4 tonni, aga elan üksinda, abikaasa on surnud ", räägib oma elust Maria Dudkina, naine, kes on Peipsiääre valla kõige suurem nina. Maria juhib üheksaliikmelist vallavolikogu, kuhu kuuluvad peale tema veel neli naist. Peipsiääres tundubki olema rohkem naistevõim, sest ka kohalik vallavalitsus koosneb viiest naisest. Vaid nõuniku ametisse on võetud mees.
Maria jutustab, et siin kandis tuleb naistel kõigi töödega hakkama saada. Naised teevad ka füüsiliselt rasket tööd, tõstavad sibulakorve ja mitmekümnekiloseid kotte. Midagi ei ole parata, mehed saavad siinkandis kiiresti otsa, paljud on invaliidid. Eks oma osa sellel ole ka viinakuradil, et meeste põud külas valitseb, aga eks oma osa ole ka sellel, et noored põgenevad linnatulede särasse.
„Lapsed elavad linnas ja ei saa siin mul abis käia", kõneleb Maria iseenesest mõistetavalt. Maria oma volikogu esimehe sissetulekuga võib lubada omale tööjõudu. „Mina ei oska peenraid kaevata, igal aastal lasen teenustööna selle kellelgi teisel teha".
Konkurents ei vii alati edasi
Maria jaoks tähendab sibulakasvatus lisasissetuleku allikat. Kui ta müüb maha oma 1000 kilo sibulaid, saab ta omale talveks küttepuud osta. Volikogu juhtimise eest talle suurt palka ei maksta. „Oi! Puit on nii kallis," hüüatab ta. Kui sibul ostetakse ära 50 senti kilo, saab ta puidu ostmiseks 500 eurot.
Sibulate raha on teiseks ja oluliseks sissetulekuks paljudele Kolkja, Kasepää ja Varnja küla elanikele, jutustab Maria. „Meil on palju pensionäre". Maria meenutab häid aegu, kus inimesed said oma toodangu turustada Leningradi. No oli siis alles elu. Täna on sellest järel vaid riismed. Sibulat ostetakse ikka kole vähe, sest Poola ja Saksa sibul on hinna poolest tõsiseks konkurendiks Peipsiäärsele heale sibulale.
Tundub, et konkurents igal pool elu edasi ei vii, sest nii mõneski peres Maria jutu järgi tõmmatakse peenarde arv järgmisel aastal koomale selle asemel, et võidelda oma klientide eest. Kui ei taha, pole vaja. Pisut kõlab selles suhtumises justkui ka uhkusenooti.
Kui heale kraamile aga ühel hetkel järsult selg pööratakse, ega see ka ilus tegu ei ole. Peipsiäärne rahvas pole nii ettevõtlik või ettevõtlikus eas, et leiutaks kohe midagi uut, et oma sibulatest lahti saada. Sibulakasvatusega tegelevad pensionärid, kes on harjunud aastaid oma sibulaid müüma kindlatel väljamüükidel ja muidugi neile, kes ise tulevad Kolkjasse kohale ostma. Kui ühel heal päeval asjad vanamoodi ei toimi, teeb meele pahaks küll.
Maria Ratmonova on juba aastaid müünud sibulat nagu teisedki külaelanikud oma maja ees lihtsa paku peal istudes ja mitte selle pärast, et ta ei tea, et poodi saab viia, vaid selle pärast, et kogu aeg on sedaviisi hakkama saadud.
No ja tuleb ka sel korral oodatud auto sibulakotte ära viima, aga tänavu uudsel moel. Rae vallavanem Mart Võrklaev on koos valla rahvalt kogutud tellimustega kohale sõitnud ja veidi aega hiljem peatub Kolkja külas ka suur furgoon. Kohalikud elanikud küll ei tea, kus asub Rae vald, aga vähemasti arvavad ära, et see asub Eestis.
Müüa said vaid osad pered
Peipsiäärse vallavanem Niina Baranina on ajanud sibulabisnesi toimumiseks kõik asjad kenasti joonde. 4140 kilo suuruse tellimuse täidavad ära 12 majapidamist. Kõige kopsakama koguse paneb välja põline Kolkja küla elanik Kira Rattan, kelle silmi tuleb vägisi rõõmupisar, kui ta mitusada eurot vastu võtab. „See on teile", annab ta kaasa sibulavaniku, mille saab endale tasuta tööd tegev autojuht Indrek.
Fjodor Gorin sõidutab reipalt suures kärus Kira pontsakaid 20- kiloseid sibulakotte ja kurdab, et sel aastal on olnud kõige kehvem müük. Fjodor on küla parimas eas mees, kes esindab veel tõelist vanausuliste perekonda. Paljud külaelanikud on küll vanausulised religioosse kuuluvuse järgi, aga ei võta enam külla minnes kaasa oma isiklikku tassi, millest teed juua. Nii toimetavad vaid tõsimeelsed vanausulised ja Fjodori peres on elatud seni ehtsat vanausuliste elu. Mine sa tea, kas selle pärast on tubli ja töökas parimas eas mees ikka veel üksik, sest abielluda ei tohi naisega, keda ema heaks ei kiida. Õige vanausuline ema ei luba juhtuda iial sellel, et poeg abiellub naisega teisest usulahust. Tulevane minia peab olema emale meeltmööda ka kui abiline, sest eks emad tahavad vanaduspõlves pisutki kergemat elu elada.
„Oot oot võtke tempot maha", hõikab furgoonkastist Rae valla mees Ain Puna, kes koos autojuht Indrekuga sibulakotte vastu võtavad ja õigesse kohta autokastis paigutavad. Furgoonauto on peatunud juba mitme maja ees ja sibulakottidest saaks korraliku heinasaadu laadse hunniku kokku laduda. Kuid enamus majapidamisi on veel ees.
Furgoon peatub Niina käsul nüüd järgmise õnneliku pererahva maja ees, kuid ega pererahva õnn ei peitu ilmselt ainult Rae rahvale müüdud sibulakottides. Kuid mis võiks teha Kolkja küla inimese õnnelikuks, selle välja selgitamine on kahetunniste sibulakottide laadimise tuuri juures ilmselgelt liiga ambitsioonikas ülesanne. Üks asi näib kindel, et fotoaparaadi ees poseerimine nende jaoks õnnetunnet ei tekita. „Meid pildistada ei tohi!", kostub valjuhäälne hüüe garaažist, kus sibulakotid pealelaadimiseks valmis pandud.
Järgmisest talust lubab Niina osta 470 kilo sibulat. Kleenuke ja väikest kasvu vanamemm pakub veel ühe koti, aga Niina palub selle tagasi kuuri alla viia, sest teised külainimesed tahavad ka ju müüa. Eks memm viibki koti tagasi ja on sellegi eest tänulik. Mart ulatab memmele 235 eurot ja tänab müüdud sibulate eest.
„Teile aitäh ja olgu jumal teile armuline", ütleb memm palvetades ja tänab veel mitu korda sooritatud ostu eest, sest tänavune müük on olnud nigel ka tema jaoks. „ Üksi töötasin kogu suve. Mees on ammu surnud, lapsed käivad harva siin."
„ Kuidas teie tervis on," uurib Mart. „Kehva on. Rasket tööd on tehtud nii palju, et jalad on täitsa läbi".
Tänaval seisab aga pika halli habemega mees, kellest kohe hakkab mööduma autode kolonn. Esmalt suur furgoon, mille järel vurab viis autot. Linnatänavapildis on autokolonn tavaline nähtus, aga Peipsiääre valla kitsastel järveäärsetel teedel on see vaatepilt. Sibulaostmist on tulnud filmima telekanalid ja tegevusel hoiab silma peal Eesti Päevalehe ajakirjanik Rein Sikk, kelle üleskutsest Rae valla ettevõtmine ka alguse sai.
Lootust on
Sibulaostu retke viimane peatus toimub maja juures, kust avaneb miljonivaade järvele. Osturalli osatäitjaid tervitab sibulakottidele nõjatudes veidi kühmus päikseprillide ja sonimütsiga vanem härra. Tema varusid saab vähendada vaid paarisaja kilo võrra, aga asi seegi. Kui kauba eest raha kätte saadud, hakkab mees seda kohe üle lugema, kuid otsustab peale mõne kupüüri lugemist millegi pärast ümber ja peatab kontrolli. Kuigi tema silmi päikseprillide tagant ei näe, viitab tema alaandlik peanoogutus tänule ostu eest.
„Kasvata järgmisel aastal veel sibulaid", hüüab Niina eemaldudes majast. Mees noogutab talle ja hoiab raha hoolikalt käes. „Ma juba müüsin oma 650 kilo ka ära", vastab ta. „ Ja sul rohkem pole", uurib Niina. „Ei ole". Hetkel on tema elus päikest.
