Rahvakogu saaga
Tuntud ajakirjanik Andres Raid selgitas välja, et rahvakogu läheb esialgselt maksma 290 000 eurot maksumaksja raha, mida valitsus oli kandnud presidendi kantselei reale. Sellest täna vaikitakse. Seejärel toodi mängu hoopis Eesti Avatud Fondi esinaine Mall Hellam, kes lahkelt lubas ürituseks 50 000 eurot välisraha, mida siseriiklikeks poliitilisteks üritusteks kasutada ei tohi, või on president Ilvesele kõik lubatud...? Ei ole. Järelikult ei ole sellel nn rahvakogul sisuliselt rahva enda valikuga ja demokraatiaga vähimatki pistmist.
Rahvakogu teemad: rahastamine, erakonnad, valimised, kaasatus ja sundpolitiseerimine on kõik korduvalt riigikogu erinevates koosseisudes arutusel olnud. Mitte midagi uut siin ei ole ega saagi olla. Ja mis kõige hullem - need ei ole üldse Eesti riigi ja rahva jaoks kõige tähtsamad probleemid. Sic!
Meie riigi ja rahva kõige tähtsamad probleemid on järgmised. Esiteks. Eesti rahva pidev vähenemine. Arstiteaduse doktor Jaak Uibu uurimustest selgub, et alates taasiseseisvamuset peale on rahvastik vähenenud 1/6 võrra ja lähiajal soovib riigist lahkuda veel 1/3 elanikkonnast, mida eelkõige soosivad tööpuudus ja väga madalad palgad. Teiseks. Väidetavalt ca 60% rahvastikust elab viletsates või väga viletsates tingimustes, u 60 000 last elab pidevas alatoitumuses, samal ajal kui 5-10% elanikkonnast laiab rahaga ja ei tea mida sellega teha. Kolmandaks. E-valimiste keelustamine, millele oleks tulnud pöörata erilist tähelepanu, kuna see on olnud lauspettus, mistõttu seda ka maailma eri riikides ei kasutata. Just neid probleeme oleks tulnud täie tõsidusega arutada, kuna need on otse seotud eesti rahva jätkusuutlikkusega, aga samuti väljasuremise ohuga.
Teadaolevalt lükkab kehtiva põhiseaduse paragrahv 56 rahva kraavi, kui ta sätib, et kõrgemat riigivõimu teostab rahvas hääleõiguslike kodanike kaudu ainult riigikogu valimisega ja rahvahääletusega, mille protseduuri ei ole valitsevad ringkonnad 20 aasta jooksul seni suutnud vormistada. Võrreldes Eesti Vabariigi 1920. aasta põhiseadusega, mis oli maailmas tol ajal väidetavalt kõige demokraatlikum, teostas rahvas paragrahv 29 alusel kõrgemat riigivõimu rahvahääletuse, rahvaalgatuse (vaja oli koguda 25 000 allkirja, mitte vähem kui 300 juhuslikult või sundkorras valitud ning kohale toimetatud inimest) ja riigikogu valimisega. Just rahvaalgatus on see kõige tähtsam lüli, mis puudub kehtivast põhiseadusest.
Tõsi, rahvakogu hääletas rahvaalgatuse (vaja on 25 000 hääleõigusliku kodaniku allkirja). 95% häältega põhiseadusse sätestamise poolt. Siinkirjutaja kirjutas sellest juba 30. jaanuari Kesknädalas „Jääkelder kaaperdab Riigikogu ülesandeid"), et selle sättega on vaja põhiseadust tingimata täiendada ja selleks ei ole vaja riigikogu „tööd omastavat" mingisugust rahvakogu kokku kutsuda. Just läbi rahvaalgatuse saab edaspidi toimuma Eesti Vabariigi presidendi otsevalimine.
Mida arvavad rahvakogust meie riigi tippjuhid. Kuna president Ilves ei soovi seadustada rahvaalgatust, siis ta ise tõmbas sellega oma vabariigi aastapäevale pühendatud kõnes endale ja rahvakogule sisuliselt vee peale. Ta väitis, et ega rahvakogu ikka surmanuhtluse üle otsustada ei saa?! Tekib küsimus, mille üle ta siis otsustada saab? Riigikogu esimees Ene Ergma ütles rahvakogu kohta lakooniliselt: „Elame, näeme?!" Peaminister Andrus Ansip väitis, et rahvakogult ei maksa midagi eriti loota ning põhiseaduse sätteid rahvakogu ettepanekute põhjal kindlasti muutma ei hakata. Nagu teada, on selle seisukoha kinnituseks valitsuskoalitsiooni hääled riigikogus olemas.
Paljud meie targemad pead aga ennustavad, et eks see rahvakogu üks riiklik uduprogramm on, „et vaata vaid, kuidas ikka rahvast kuulda võetakse ja rahval otsustada lastakse". Näiteks akadeemik Endel Lippmaa väidab, et rahvakogu viib diktatuurini. Eesti Advokatuuri üldkogul väitis advokatuuri esimees Toomas Vaher oma kõnes, et parlamendile alternatiivsete struktuuride moodustamine on riigi tuleviku mõttes tupiktee ja võib olla isegi ohtlik. Meie üks lemmikkirjanikke Andrus Kivirähk nimetab rahvakogu rahvalikuks naljamänguks. Tuntud politoloogid Rein Toomla, Tõnis Saarts ja Rainer Kattel on aga seda meelt, et valimisringkondi ümber tõsta ei tohi. Nimekas suhtekorraldaja Janek Mäggi kirjutab, et „rahvakogust ei tasu oodata mitte midagi erilist. Otse öeldes, mitte midagi."
Mis on siis tegelikult selle nn rahvakogu mõte? Tõenäoliselt on see istuva presidendi Ilvese isiklik probleem. Ei ole ta ju alates 2006. aastast Eesti riigi ja Eesri rahva heaolu nimel mitte kui midagi teinud. Ja nüüd püüab ta viimases hädas koos sotsidega (see on ka ühtlasi sotside valimispropaganda, millest president ei tohi osa võtta?) päästa veel, mis päästa annab. 9. aprillil andis president Ilves nn rahvakogus kogutud materjalid riigikogule üle.
Tuletan kõigile meelde, et igas, st ka Eesti riigis, valitseb teatud õiguskord, mis põhineb juriidilistel seadustel ja seda saab muuta vaid seadusandlikul teel. Kõik teised teed viivad paratamatult anarhiani või diktatuurini. Seda aga Eesti rahvas kindlasti ei soovi.
