Raku lasteaia lapsed käisid Mukri rabas putuktoidulist taime vaatamas

Ühel septembrikuu päeval pakkisid Raku lasteaia lapsed joogipudeli ja võileivad seljakotti ning võtsid suuna Mukri rabasse Raplamaale. "Miks nii kaugele?" küsis nii mõnigi. Eks ikka seiklushimu eelkõige, sest kui sageli ikka meie lapsed üheskoos bussiga mööda Eestimaad sõita saavad. Teiseks ootas meid ees Keskkonnaameti spetsialist Piret Eensoo, kes ise veel hiljuti lasteaedniku ametit pidas. Ja kolmandaks: Mukri raba pakub kauneid mitmekesiseid loodusvaateid ning on just parajalt pikk ja jõukohane koolieelikule.

Retkejuht Piret varustas kõiki väikseid looduvilisi binokli ja luubiga, tegi selgeks rabas liikumise põhitõed ja koos hakati uurima raba saladusi.

Mukre raba asub Raplamaal Kehtna vallas Eidapere lähedal. Mukri ehk Mukre raba hakkas kujunema umbes 10 000 aasta tagasi järve soostumisel ja on üks vanimaid Eesti soid.

Saime kõik juurde teadmise, et raba on kui mägi või kummuli keeratud kauss ja et Raba ehk kõrgsoo on soo arengu viimane staadium. Kõik rabad on sood, aga kõik sood ei ole rabad. Rabal on nõlv, jalam ja platoo.

Rabataimestik ei ole liigirohke, kuid Mukris on mitmeid kaitsealuseid taimi, millest tuntuim valge vesiroos. Mukre rabajärv on eriti kaunis juulis-augustis, kui vesiroosid täisõites.

Eriti vahva taim, mis väikestele loodusuurijatele huvi pakkus, on ümarlehine huulhein. Lastele oli uudiseks, et huulhein on putuktoiduline taim ja püüab oma näärmekarvakestega kaetud lehtede abil putukaid. Uudiseks oli, et huulheina lehti saab kasutada ohatiste ja pragunenud huulte raviks. Ilmselt on taim sellest ka nime saanud.

Põneva katse tegime svammiga, mis kujutas vett sisse imavat turbasammalt. Märg svamm ja turbasammal on sarnased: pealtnäha ei ole märjad, aga pigistades tuleb palju vett välja. Turbasammal on põhiline turba „tooraine", millel on olemas kõik taime maapealsed osad, kuid puuduvad juured. Sammal kasvab ladvast ja alumine osa kõduneb. Kõduosast moodustub pikkamööda turvas: üks millimeeter aastas.

Raba oli helde: lapsed said maitsta jõhvikaid, pohli, sügiseselt hapukaid ja vesiseid mustikaid ning sinikaid. Matkajuht Piret tutvustas kukemarja, mis kustutavad janu.

Matkarada kulges laugastest ja älvestest mööda. Älvesteks nimetatakse väiksemaid laukaid. Mukri rabas asub maaliline rabajärv, mille ääres lapsed mõõtsid ja võrdlesid vee ning õhu temperatuuri. Päeval, mil pealinnas sadas hommikust õhtuni vihma nagu oavarrest, näitas termomeeter Mukres 17 kraadi nii õhu-kui veesoojust. Vahva oli maitsta rabavett ja võrrelda selle maitset kraanivee omaga. Üldiseks laste lemmikuks kujunes kahtlemata rabavesi.

Matk lõppes vaatetorni juures. Mukri torn on turvaline ja mõned koolieelikud osutusid allakirjutanust julgemaks ning said värvikirevat ning maalilist sügismaastikku päris kõrgelt imetleda.

Kaasavõetu moonakotid kahanesid kiirelt ja tagasisõidul nohisesid ka kõige suuremad marakannid vaikselt unerüpes.

Oli tore sügispäev, mille käigus õpiti uusi tarkusi ja tunti rõõmu kaunist loodusest. Tänud Keskkonnainvesteeringute Keskusele, kes reisikulusid suures osas kattis ja Piret Eensoole õpetliku  ning põneva matka eest!