Sõites Sangaste-Valga vahelisel maanteel ei olnud me arvestanud nii paljude küngastega. Piisas veidi pikemast tõusust, kui juba kostis minu ja Kertu suust vandumine nagu see peaks aitama meil raske koormaga kergemini mäkke tõusta. Kirusime, kuidas suutsime, kuid kõige suurema sõnavalangu osaliseks sai üks vingerpuss, mis meile tee peale ette jäi. Sõitsime suure hooga mäest alla, sest järjekordne tõus ootas ees. Järsku sai tee aga otsa. Jäime nõutult kõrge metallpiirangu ette seisma. Kõndinud tükk aega järsaku äärel saime rattad lõpuks üle madalama tõkke tõstetud. Meie esimene mõte oli, kus on varjatud kaamera, millele peab lehvitama, sest järku lõppev teelõik suure maantee ääres pole kuidagi loogiline. Eriti, kui maantee ääres seisab silt, mis suunab autojuhi täehelepanu jalgratturitele. Vaevalt, et ratturid läbi metallpiirangu teele suudavad keerata.

Kui tee sai otsa...

Tagasi sadulas käis peast korra läbi mõte proovida leida varjualust kellegi aidas või kuuris. Vaatasime nimelt ilmateatest, et õhtul hakkab sadama ning nii terve öö. Kuigi me pole suhkrust, tekkis väike mure telgi vastupidamise suhtes. Mõne hetke pärast silmasime tee peal silti "Müüa kinnisvara", mille kõrval viis üks tee taluni. Kuna olin kuulnud sõbrannalt, et ka mahajäetud taludes on võimalik ööbida, suundusime müügiks oleva majakompleksi poole. Hoovi jõudnuna saime aru, et siia jääda oleks pea võimatu. Maja oli varemetes ning seest põlenud. Ülejäänud kolm-neli hoonet polnud paremas seisukorras. Olime jõudnud kummitustelinna, kus katus vihma ei tundunud pidavat.

Siis meenus meile, et igas sadamas on üks eestlane ning igas Eesti linnas üks sugulane. Kuna paar kilomeetrit enne Valgat tundus talusid nappivat, ja terve öö kestev vihm oleks meie telgist ilmselt jagu saanud, otsustasime sõita otse Valgasse Kertu sugulasele külla. Jõudnud kohale, leidsime eest armsa vana talumaja meenutava hoone - tunne täpselt nagu maal, kuid asume siiski linnas.

Jätkub...