Algus aastal 1986

1986. aasta jaanuaris tegevust alustanud klubil Rannapere oli algusaastatel 68 liiget. “Nüüd me nimetame ennast vaid sõpruskonnaks,” ütleb Evy Kelder, kes algusest peale on olnud klubi ajaloo üleskirjutaja. Tema hoiul on klubi päevik, kus kauni käekirjaga üles kirjutatud kõik sündmused, mis toimunud, ja väärtuslik fotoalbum, kus kõik sündmused on jäädvustatud.

Albumis on pilte lustakast kadrikarnevalist aastast 1986, kus keskseks tegelaseks Lembit Sibul, klubi isa ja ristiisa, fotod oma ansamblist Kotermann ja palju muud. Iga pildi juures võiks asjaosalised jutustada pika loo.

Klubi seltskond oli jagatud laudkondadesse, igal laudkonnal oli vanem, kes hoolitses selle eest, et tema laua rahvas teaks, mis toimub. Ülesanded olid omavahel ära jagatud. “Kõik olime nagu üks pere,” ütleb kirjaneitsi ametit pidanud Evy Kelder. Näitleja Endel Zimmermann oli pereisa, Hilja Puust pereema. Koos käidi kord kuus Punases kohvikus, kaasas oma küpsetised. Aktiiv, s.t laudkondade vanemad käisid tihemini koos.

Tehti käsitööõhtuid, peeti rahvakalendritähtpäevi ja käidi külas teistel pensionäride klubidel. Moešõu oli nii uhke, et sellega esineti 1991. aasta kadrisimmanil linnahallis. “Selle šõuga käisime palju esinemas,” meenutab Vilma Priisalm, kes esitas Siberi moodi, mis talle väga tuttav oli, sest noorelt Siberisse saadetuna oli ta sunnitud seda moodi kandma.

Vanaprouad meenutavad 1989. aasta ekskursiooni Kihnu, kui jäädi tormivangi, toredat sõitu Purtse ja kadri-mardisimmanit samal sügisel, kus paljud osalised olid rahvariietes.

Tihe seltsielu

“Meil oli väga tihe seltsielu,” meenutab Aino Grossmann. “Iga kuu õnnitleti sünnipäevalapsi,” räägib lilleneitsi ametit pidanud Vilma Priisalm. Juubilarid said kingiks küünlajala. Suviti veedeti aega ka Pärnus, kus Kirovi kolhoosil oli oma võõrastemaja. 9 rubla ainult tuli maksta ise selle eest, et sai kolm päeva kohal olla, ööbida, hommikust ja lõunat süüa, ka sinna ja tagasi sõidu eest tasus kolhoos. Alati toetas kolhoos klubi ettevõtmisi küll tasuta bussi, küll lillede, küll peosaali ja -laudadega.

Päevikus on kirjas sündmused ja osavõtjad. Näiteks 17. oktoober 1991: kohvilaud 60le, lilled 20le sünnipäevalapsele. 1989–1990 hooajal oli kokku 61 klubilist üritust, s.h kaks karnevali ja loteriid, simman, käsitöönäitus, kohtumisõhtu, 12 teatri- ja kontserdikülastust, ekskursioonid.

“Me saime head palka, olime noored, käisime veel tööl,” meenutab Aino Grossmann.

“On, mida mäletada – me tundsime linnasõbrannade kõrval ennast rikkana,” lisab Vilma Priisalm.

Viimane sissekanne, viimased pildid

Viimane sissekanne klubi päevikus on jõuluõhtust 1. detsembril 1991. Kodunt toodi kaasa isegi taldrikud, noadkahvlid- lusikad ja suhkur. Laual olid verivorstid, Punane kohvik küpsetas kingiks maitsva koogi. Juubilarid said viimast korda küünlajalad.

Viimased pildid albumis on jaanuarist 1992, kui viimast korda oli klubi koos Punases kohvikus.

“Pärast seda meile enam ruume ei antud,” sõnab Vilma. Evy näitab avaldust ASi Esmar nõukogule, kus klubi Rannapere 25 inimest taotles toetust piduliku õhtusöögi korraldamiseks. Klubi päevikus on alles ka vastus: “AS Esmar teatab, et arvestades rasket majanduslikku olukorda jätta taotlus rahuldamata”.

Kui kolhoosi enam polnud ja Esmar ei toetanud, otsiti ise kohti, kus koos käia. Aastatel 1993–2003 hakkas klubi lagunema. Polnud enam kindlat kooskäimiskohta, eemale jäid tallinlastest klubiliikmed. Aastatel 2003–2006 osalejate arv kahanes, aastad ja tervisehädad hakkasid tasapisi kimbutama, vanus kasvab, paljud on manalas.

26. jaanuaril 2006 tuli klubi 20. sünnipäevaks kokku 11 inimest. Ikka Haabneeme kohvikusse, kus juba pikka aega koos on käidud. Siin on maitsvad toidud ja head hinnad.

“Nüüd meenutame ja teeme nalja, toetame üskteist ja hoiame toonust,” ütleb Evy Kelder. “Pärast koosistumist on veel mitu päeva seda tore meenutada. See kooskäimine on mind vaimselt toitnud,” lisab Aino Grossmann. Mehi oli klubis juba algusest peale vähem kui naisi, nüüdseks on kohalikud klubilased-mehed surnud. Kaheksast naisest kuus on lesed. Need kaheksa viimast mohikaanlast on Evy Kelder, Aino Grossmann, Vilma Priisalm, Vanda Raja, Linda Saar, Helju Tammist, Ursula Illak, Maie Kiirats ja Linda Kutsar. Nimesid sai kokku 9, sest üks ei pääse liikuma, kuid on alati mõttes ja telefoni teel teistega ühenduses. Nad on omavahel kokku leppinud, et klubist jäänud sõpruskond käib koos seni, kuni neid jääb vaid kaks.